Suurte panuste aeg

Aastal 2015 sai taasiseseisvunud Eestist esimest korda neto sisseränderiik: Eestisse saabus ligikaudu 15 400 inimest ja lahkus 13 000. Eesti on selgelt kerkimas Euroopa atraktiivseimate elupaikade hulka. Suhtarvuna rahvaarvust lahkus Eestist vähem inimesi kui Saksamaalt, kust rändas välja 1 miljon inimest ja sisse 2,2 miljonit inimest, neist pooled pagulased. Et loomulik iive on olnud Eestis viimastel aastatel nullilähedane, kasvas meil 2015 kokkuvõttes vähe, kuid ikkagi esimest korda viimase 25 aasta jooksul ka riigi elanike arv.

Muidu ei oleks võibolla põhjust ühe õnneliku aasta põhjal väga suuri järeldusi teha, kuid kaudsed tõendid näitavad rahvastikutrendi muutumist päris kindlalt. Septembris esimesse klassi läinud laste arv kinnitab, et Euroopa Liitu astumisega alates 2004 kaasnenud perede väljarände suurenemine on möödunud aastal järsult lõppenud. Aastatel 2004-2008 on Eesti sündide arvu ja 7 aastat hiljem (2011-2015)  kooliminejate arvusid omavahel võrreldes igal aastal olnud 600-1000lapseline “puudujääk”. 2016. aastal seda puudujääki enam peaaegu ei ole. Vahe oli ainult 93 last. 2009 sündis 15763 last ja tänavu läks esimesse klassi 15 670 õpilast (mitte 15 457 õpilast, nagu ekslikult kirjutas 1. septembri Postimees). 

Statistikaameti prognoosi järgi pidi Eesti rahvaarv 2015 vähenema 3000 elaniku võrra, tegelikult suurenes 2000 elaniku võrra. Samuti on miinus 3000 elanikku ametlikult prognoositud 2016. aastaks, kuid päris kindlasti saab ka see number plussmärgiga olema nagu ka järgnevatel aastatel. Kas mitte statistikaamet ei vaja äratuskella? Kui vaadata riiklikku prognoosi Tallinna linna kohta, siis ennustatakse 2016. aastal elanike arvuks 410 000. Tegelikult elas selle aasta 1. septembril pealinnas rahvastikuregistri andmetel juba 442 000 inimest. Lausa tänavapildist on näha, et Tallinnas käib mastaapne korteriehitus. Suuremalt jaolt põhjustab seda sisseränne ehk välisnõudlus.

Pagulastemaatika esilekerkimise tulemusena selgus rahva enamuse seisukoht, et rahvaarvu kasvu oleks küll vaja, aga eelistaksime rohkem omasuguseid. 2015 sisserännanutest moodustavadki paarkümmend süürlast, afgaani ja aafriklast tühise osa. Pooled 15 000 sisserändajast on Eestisse tagasipöördujad ida või lääne poolt. Ülejäänutest pooled on ELi kodanikud ja pooled läänemeelsed slaavi keskklassi perekonnad, kes põgenesid Putini tempude eest. Viimased tulevad tihti koos investeeringutega, mida pole riiklikes kavades osatud arvestadagi. Meile tulijad ei vaja reeglina arvestatavaid sotsiaalhüvesid, asuvad kohe omalt poolt ühiskonda panustama – ostavad kortereid, aidates kaasa kinnisvaraturu taaskäivitamisele, teevad teisi äriinvesteeringuid, loovad töökohti.

Eesti suurimal ehitusplatsil admiraliteedi basseini ümbruses on enam-vähem kõik kuus arendusobjekti otsapidi seotud välisinvestoritega, enamasti venelastega. Suurim arendaja, Hillar Tederi Porto Franko, mis ehitab üksi sealsamas kolme suurhoonet, on justkui Eestisse tagasi võidetud investor, sest viimased 15 aastat oli ta kogu ressursi kasutanud Venemaal ja Ukrainas. Ka oma aega kaua oodanud kohalike arendajate suurettevõtmised nagu TOPi kõrvalkrunt, Tallink City, Olümpia vastaskrunt, Pärnu mnt 22 jne on uue hoo sisse saanud. Ehituse järgi ei saa küll hinnata kogu erainvesteeringute olukorda, kuid üldise pildi see antud juhul annab päris hästi.

Eestisse rännanud eurooplased olid pärit peamiselt EL-15 ehk laienemise eelsetest riikidest. Seega on Eestil veel kasutamata kasvupotentsiaali Ida-Euroopa suunalt. Nüüd, kui netosisserände murdepunkt on läbitud, võiks sihtida järgmisena olukorda, kus head töökohta, elukeskkonda ja ärikliimat otsiv slovakk või ungarlane ei sõida Saksamaale või Inglismaale, vaid hoopis Eestisse. Järgmine Welcome to Estonia või Invest in Estonia kampaania oleks vaja rohkem suunata piirkonnale Lätist Horvaatiani. Nemad on praegu puudu. Globaalses konkurentsis käib riikide võistlus endiselt kolmel alal – elanike eest, turistide eest, investeeringute eest.

Pärispagulased ei paista suureks teemaks kujunevatki, aga nad sundisid teemat üles võtma ja loodetavasti aitasid niimoodi alustada jätkusuutliku rahvastikupoliitika elluviimist. Kas nüüd sellest või Brexitist, Kesk-Euroopa pommihirmust või millestki muust on igatahes majanduskonjunktuur ootamatult paranenud ja ka Eesti investorid on jälle aktiivsed nii kohapeal kui lähiriikides. Koondpilti vaadates on raske mitte olla optimistlik majanduse väljavaadete asjus. Standstill on möödas, majanduses tehakse jälle suuri panuseid. Ka avaliku sektori plaanid saaksid olla ambitsioonikamad.