Lõbumajas maksan sulas

Kujuta ette, et sa oled lõbumaja kunde. Eestis on küll keelatud organiseeritud prostitutsioon, st seksiteenuste vahendamine, aga seksi ostjat ei karistata. Seksi ostetakse ja müüakse, ja kui see tehing on kahe inimese omavaheline kokkulepe, siis on see ka seaduse silmis okei. Karistada saab see, kes seksi ostmist selle pealt tulu saamise eesmärgil vahendab. Sarnane on lugu narkootikumidega: sa tohid neid tarbida, aga vahele jääda sellega ei tasu; parem on, kui sind ostmise pealt ei tabata, see toob kaasa ebameeldivusi, müümise eest saab raudselt karistada.  Mis on tegelikult üsna kummaline, aga see praegu selleks.

Ühesõnaga: turul leidub teenus, mida sa soovid tarbida, ja sa oled valmis selle eest maksma – aga nii, et sellest ei jää jälge maha, st sularahas. Ilvese kirjeldatud demokraatias, kus sularaha ei ole, oled sa sellest võimalusest ilma jäetud. St kindlasti ei ole tegemist liberaalse demokraatiaga. Muidugi, kõik demokraatiad ei olegi liberaalsed. Ma ei tea ainult, kas Ilves tahtis seda öelda, et ta ei poolda liberaalset demokraatiat.

Mul on üks sõber, kes maksab põhimõtteliselt ainult sularahas, sest ta ei taha, et pank teab, kuidas ta oma raha kulutab. Et pood teab, mida ta ostab. Et apteeki jäävad maha andmed selle kohta, missuguseid seal müüdavaid tooteid ta tarvitab. Üks tuttav, kes toidu- ja muidu poes kaardiga maksab, tasub alkoholiosakonnas põhimõtteliselt ainult sularahas. Pole vaja endast selliseid jälgi maha jätta, leiab ta. Teine on selline, kes maksab ainult sularahaga ööklubides, sest ei soovi, et kuskile jääks maha info, kui palju ta ühe öö jooksul maha joob – ja mida täpselt.

Kui meil oleks ühiskond, kus sularaha ei eksisteeri, oleks sellistel inimestel keeruline. Nad seisaksid dilemma ees, kas loovutada teatud teenuseid tarbides oma andmed, või loobuda nendest võimalustest, mis on küll olemas ja legaalsed, aga kannavad avalikus teadvuses teatud kõlbeliste hinnangute pitserit.

Eesti Panga president Ardo Hansson ei ole kunagi teinud saladust sellest, et sularahata maailm oleks tema meelest õudusunenägu. Ta leiab, et sularaha on ja peab jääma lugupeetud maksevahendiks ning selle kasutamist ei peaks piirama lihtsal põhjusel: see annab vabadust. „Ei kujuta hästi ette olukorda, kus ükspäev öeldakse, et alates homsest meil enam sularaha Eestis ei kehti, ja sul ei olegi võimalik sellist asja teha nagu oma raha välja võtta,“ on ta öelnud.

Muidugi, Ilves pidas silmas muud. Et sularaha kasutamine suurendab korruptsiooni võimalusi, ja see on teatud aspektides kindlasti tõsi. Ilves ütles, et nõrga demokraatiaga riikides, kus sularaha mängib olulist rolli, lokkab korruptsioon. (Tugeva demokraatia määratlus oleks muidugi põnev.) Ta leiab, et sularaha kaotamisega saaks demokraatiat tugevdada – tehnoloogia selleks on valmis.

Tehnoloogia on kindlasti valmis. Valmis ei ole inimesed, muidugi eri põhjustel. Loo alguses toodud näiteid teevad nähtavaks ühe grupi inimesi, kes sularahata ühiskonnas tunneks, et nende isiklikke vabadusi on oluliselt kärbitud. Isikuandmed ja info on nende jaoks oluliselt kõvem valuuta kui raha. Teine grupp on muidugi korruptandid ja kurjategijad. Olen minagi Eesti erakondade kilekotiskandaale jälgides mõelnud, et miks ometi on sularaha kasutamine neil üleüldse lubatud. Samas: kui sularaha ei oleks, kas see tähendaks, et erakondi enam ealeski mustalt ei rahastataks?

Jaatav vastus oleks lihtsameelne. Ilvese enda toodud näide toimib tegelikult tema väite vastu-, mitte pooltargumendina. Sularahata ühiskonnas oleks tema sõnul võimatu olukord, kus Saksamaal valimised kaotanud poliitik leiaks järgmisel päeval töö Gazpromis. Kas Gerhard Schröder ei oleks Nord Streami nõukogu esimees ja ei peaks oma 70. sünnipäeva Vladimir Putini seltsis, kui sularaha olemas ei oleks? Ma kahtlen selles. Rahvusvaheline korruptsioon, mõjuvõimuga kauplemine laias mõttes – kõige sellega võib küll kaasas käia sularaha, aga see ei põhine sugugi ainult sularaha olemasolul. Sularaha on vaid üks neid võimu likviidseid ekvivalente, millega kaubelda.

Sularaha ja tehnoloogia, mis peaks seda justkui asendama, on iseenesest mõlemad moraalses mõttes neutraalsed. Neil on kõlbelistele valikutele oma mõju, aga nad ei determineeri moraalseid dilemmasid ei otsustavalt ega viimseni. Seesama lihtsustatult ja kujundlikult: noaga saab nii leiba kui ka päid maha lõigata. See teine võimalus ei ole küllaldane põhjus nugade ärakeelamiseks.