Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Patsient on sant läbirääkija

12. september 2016, 14:15
Triin Habicht
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160912/OPINION/160919965/AR/0/Triin-Habicht.jpg

Tervishoius suurema omaosaluse korral kasvab risk, et inimesed loobuvad rahalistel põhjustel tervishoiuteenuse kasutamisest. Sel on aga otsene mõju tervisele ja seetõttu tuleb omaosalust rakendada piiratult, kirjutab sotsiaalministeeriumi nõunik Triin Habicht.

Eesti inimeste omaosalus tervishoius oli 2014. aastal 23,8% tervishoiu kogukuludest samas kui Euroopa Liidu keskmine on 16% ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab selle langetada 15%-ni.

Inimeste omaosalus võib tervishoius eksisteerida mitmel moel: teenuste kaudu, mida ravikindlustus üldse ei hüvita või teatud osakaaluna tarbitavast teenusest. Esimese variandi näitena võib tuua täiskasvanute hambaravi, mille puhul pole pärast viimast majanduskriisi suuremale osale tööealisest elanikkonnast ravikindlustusest midagi hüvitatud. Inimene saab küll justkui ise valida parima hinna ja kvaliteedi suhtega arsti, kuid tervishoius on enamasti nii, et patsient, oskamata ise hinnata oma hammaste seisukorda ja teha täpset ravitellimust, on nõrk hinnas läbirääkija.

2014. aastal kulutasid Eesti inimesed hambaravile kokku ligi 77 miljonit eurot, mis moodustas kogu tervishoiuks makstud omaosalusest (278 miljonit eurot) 28%. Lisaks, kui inimesel puudub ravikindlustus ja tegu pole vältimatu abiga, maksab ta ka kõigi teiste tervishoiuteenuste puhul oma ravikulud ise. Samuti juhul, kui inimene otsustab teenuseid tarbida erakliinikus, lootuses nii saada kiiremat või oma eelistustele paremini vastavat teenust.

Vaesem elanikkond kulutab enam ravimitele (vaesemal 20% elanikkonnast kulus aastatel 2010–2012 ravimitele 70% omaosalusest) ja jõukamad samas hambaravile (ligi kolmandik jõukama elanikkonna  omaosalusest), selgub viimasest WHO avaldatud omaosaluse analüüsist. See ei tähenda, et esimestel oleks tervemad hambad, vaid et vajalik hambaravi jääb lihtsalt saamata.

Hambaravi näitab omaosaluse negatiivset mõju

Seda, kui inimesel puudub võimalus vajaliku abi eest maksta, omaosalus paraku ei näita. Küll mõõdab seda Eurostat oma üle-euroopalise sissetulekute ja elamistingimuste uuringuga (EU-SILC). Eestis jäi 2014. aastal 11,3% üle 16aastasest elanikkonnast vajaliku abita, sest see oli kas liiga kallis, liiga kaugel või oli järjekord liiga pikk. Üle 65aastaste hulgas oli see osakaal veelgi kõrgem – 16.1%. Eestit edestab selles edetabelis vaid Läti 12,5%ga; ELi keskmine on ligi kolm korda madalam: 3,6%.

Tõsi, peamine põhjus Eestis on seni olnud pikk ooteaeg, mida kinnitavad ka meie enda uuringud. Pikad ooteajad on aga tervishoiusüsteemi struktuurse korralduse probleem – esmatasandi tervishoid vajab tugevdamist, rohkem oleks vaja õdesid ja teisi spetsialiste ning inimese liikumine süsteemis eeldaks paremat koordineerimist –, mille lahendamine praeguse tervishoiu rahastamise taseme puhul ei pruugigi olla saavutatav.

Tulles tagasi saamata jäänud vajamineva abi juurde – 7,6% Eesti inimestest jääb rahalistel põhjustel vajaliku hambaravita (ELi keskmine 5,1%), kõige madalama sissetulekuga inimeste seas on see osakaal suisa 15,1%. Kõige raskemas seisus on 45–64aastaste vanusrühm, kus 12,6% inimestest on jäänud hambaravita. Pensionäride puhul on kindlasti üks positiivne tegur proteesihüvitise olemasolu, mis ka majanduskriisi järgselt alles jäi.

Patsient loobub lõpuks ka vajalikust abist

Omaosaluse mõjude uurimiseks on maailmas läbi viidud üks ulatuslik uuring omaosaluse mõjude uurimiseks – RANDi tervisekindlustuse eksperiment –, mis tehti Ameerika Ühendriikides aastatel 1974–1982. Uuringu käigus jagati inimesed juhuslikkuse alusel erinevatesse kindlustuspakettidesse, mida eristas omaosaluse ulatus. Eesmärk oli uurida, milline on omaosaluse suuruse mõju inimeste tervishoiuteenuste kasutusele, kuludele ja tervisele. Üks hüpotees, mida kontrollida sooviti, oli, kas kõrgema omaosaluse korral loobuvad inimesed arstiabist, mis tervise vaatenurgast lisaväärtust ei anna (näiteks asjatud visiidid erakorralise meditsiini osakonda).

Uuringu tulemus hüpoteesi ei kinnitanud, vaid selgus hoopis, et inimesed loobusid igasugusest abist, sest inimene ei oska ise hinnata, kas tegu on vajaliku tervishoiuteenusega. Uuring kinnitas ka seda, et tasuta abi korral oli inimeste tervis parem kõrgvererõhktõve, hammaste tervise, nägemise ja tõsiste tervisekaebuste esinemise korral ning seda ennekõike haigemate ja vaesemate patsientide hulgas.

Seega tasub olla ettevaatlik, kui omaosalusest loota lahendust ravikindlustuse kulude kasvule. Tark on hoida Eesti ravikindlustuse põhiväärtust solidaarsust, et abi saamise alus on inimese vajadus, mitte tema rahalised võimalused.

Allikas: sotsiaalministeeriumi blogi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. September 2016, 14:13
Otsi:

Ava täpsem otsing