Kaljurand võiks jätta jutu, et tema taga pole ühtki parteid

Andreas Kaju juhitava suhtekorraldusmeeskonna taktika esitada Marina Kaljuranda sõltumatu kandidaadina, kelle selja taga ei seisa ühtegi erakonda, võib üle vindi keeramise korral pöörduda Kaljuranna vastu. See väide on nimelt vale, aga valetamine ei ole ilus.

Marina Kaljuranna selja taga seisab Reformierakonna poliittehnoloogiliselt võimekas osa ehk perekond Rosimannus: Keit Pentus-Rosimannus, hiljutine välisminister, ja tema abikaasa, aktiivsest poliitikas kulissetagustesse rollidesse taandunud Rain Rosimannus. Mõlema nimega seostub esimese märksõnana Autorollo ehk seesama kurikuulus afäär, mis läks Pentus-Rosimannusele maksma välisministri koha ja hoiab pidevalt pingul Rain Rosimannuse närve. Lõpp- ehk riigikohtu lahendini on see lugu veel jõudmata.

Loomulikult ei taha Marina Kaljurand, et Autorollo taak kuidagi temasse puutuks. Ent pole võimalik kaevust vett juua suud märjaks tegemata. Küsimused tema ja perekond Rosimannuse suhete kohta hakkavad korduma intervjuust intervjuusse ja kõlavad veelgi valjemalt juhul, kui Kaljurand peaks presidendiks saama.

Viimati ütles Kaljurand, et tema subjektiivsel hinnangul Autorollo asjus pole mingit tähtsust. See annab indikatsiooni, et Kaljurand ei pruugi poliitiliselt tundlikes korruptsioonikaasustes kõlbelisi positsioone võtta, eelistades jääda moraalselt ükskõikseks.

Olukord on iseenesest pikantne. Kaljurand ei kuulu Reformierakonda, ent oli Reformierakonna välisminister kuni päevani, mil teatas ametlikult valimiskogus presidendiks kandideerimisest. Ta kandideerib suuresti ja peamiselt Reformierakonna ametliku kandidaadi Siim Kallase vastu: mäletatavasti teatas peaminister Taavi Rõivas pärast riigikogu valimisvoore, et Reformierakonna ametlik kandidaat valimiskogus on Kallas, justkui murdes niimoodi Kaljurannale antud lubadust. Sellise lubaduse andmises on kaheldud, sest avalikult teada olevad sõnastused seda ei kinnita. Samas naudib Kaljurand Reformierakonna poolt petetu rolli ja esitleb end protestikandidaadina, mh protestijana RE ülemvõimu vastu.

Ent ometi on Kaljuranna kasutada Reformierakonna poliittehnoloogilise võimekuse ressurss ehk parim, mis selles vallas Eestis kättesaadav. Parteideülese ja -välisena esitab ennast kandidaat, kelle selja taga seisavad Eesti mõjukaim poliitperekond ning mõjukaim poliittehnoloogiline oskusteave ja kogemus. Avalikult pole teada Rosimannuste ja Kaljuranna sidemete algust ega sügavamat sisu, aga avaliku koostöö alguseks võib pidada 2014. aasta sügist, mil Keit Pentus-Rosimannus Kaljuranna nime presidendiaana kontekstis välja käis.

Oma poliitilist sünnikaarti ei saa Kaljurand muuta: soovitada praegu Kaljurannale distantseeruda perekond Rosimannusest oleks nagu nõue, et leopard loobuks oma täppidest. Presidendiks saamise korral on tal keeruline näidata, et ta on sõltumatu teda Kadriorgu aidanud jõududest – aga see pole ka päriselt võimatu. See eeldaks, et ta näitaks oma moraalset sisu, tegelikke seisukohti ja argumenteerimisoskust, mis seni on avalikkusele tundmata.

Paradoksaalsel kombel võib protesti- ja parteivaba kandidaadi tunnuseid diagnoosida hoopis Siim Kallasel. Hoolimata RE liikmepiletist, figureerimisest oravapartei sünnitunnistusel ja Taavi Rõivase lubadusest tuua RE “põllul” tema taha pole tal erakonna otsustajama osa tuge.