Kuidas vallutasin Ameerikat?

Vello Vaher 15. september 2016, 07:45
Vello Vaher
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160915/OPINION/160919880/AR/0/Vello-Vaher.jpg

Sellel suvel on tihti kõneainet pakkunud minu menu telesaates „America’s Got Talent“. Minust on saanud justkui üliedukas ettevõtja, kirjutab tsirkuseartist Vello Vaher.

Tõepoolest, mulle esitati väljakutse ja ette ma selle võtsin.

Äripäev õnnitles mind eduka maailmavallutamistuuri puhul ja palus mul oma kogetut jagada, kuidas õnnestus sellel teekonnal leida hulk toetajaid, sh rahalisi toetajaid, ning kuidas ma nad leidsin, sest see oleks innustav eeskuju paljudele heade ettevõtmiste algatajatele.

Lugedes kirja, muigasin mina ja naersid tütred. Lihtsam on kirjeldada, mida see minult emotsionaalselt ja ajaliselt nõudis, ning rääkida sellest, milline on kaudne kasu, sealhulgas Eesti riigile.

Minu tegemiste kajastuste kommentaariumides kerkisid esile küsimused, kui palju maksumaksja raha on tuulde loobitud, kui palju ma nutsu olen kokku kraapinud, ja samuti võrreldi mind nii heas kui ka halvas trikimehega, kes kord olevat juba saanud EASilt 100 000 eurot Ameerika vallutamiseks.

Kui palju läks maksumaksja raha?

Jah, maksumaksja raha on kulutatud, lausa kahe eest – nii minu kui ka minu abikaasa. Alguses oli väike tagavara, mille plaanisin suvel maakodusse paigutada, mingi tagavara peab ju alati olema. Eriti juhul, kui tuleb 2029. aastani pangale mõõtmatuid kahjumeid tagasi maksta kasumi asemel, mis tekkisid, kui suure buumi ajal investeerisin fondiplaani. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Pean oma toetajateks Arigato spordiklubi, kus mul võimaldati nii trenni teha kui ka oma esinemisrekvisiite üles ehitada. Science in Sport jagas mulle heatahtlikult proteiinibatoone ja -geele, kuigi ma ei tohtinud saatesarja jooksul esindada ühtegi teenust ega toodet. Hea sõber kiropraktik-osteopaat doktor Allan Oolo pakkus mulle heast tahtest oma kliiniku teenuseid. Doktor Rein Viilu tegi viimasel hetkel lülisambasse paar süsti.

Toetajateks pean ka kõiki neid, kes olid nõus 10–20% oma kaupadele hinnaalandust tegema. Kõiki neid, kes tegid oma tööd ja tegid hästi! Lihaseid hooldas massöör Irene Mikk, seljavalusid leevendas nõelravija Rene Bürkland jne.

Oot-oot, aga küsimus oli ka rahaliste toetajate kohta. No jah, lähedased laenasid, naaber laenas, mõni kirjutas maksetähtaja oluliselt pikema.

Kulud olid: igaks kolmeks etteasteks uute esinemiskonstruktsioonide metall, pleksiklaas, keevitus, värvimine, nende lennureisiks pakkimine, kostüümid, telefonikõned, viisa, massaažid, spordikreemid, valuvaigistid, vitamiinid, toidulisandid, pereliikmete lennupiletid. Kui tõesti raha huvitab, siis mina rehkendan summaga üle 16 000 euro, mis võib ka oluliselt suurem olla, kui lisada sinna suurenenud bensiinikulud, kõvast trennist sõltuvalt parem toit või lausa Eestis äraöeldud esinemispakkumised.

Abikaasa aitas leida uued toetajad

Keegi ei tule sinu juurde jutuga: „Näed, teed vägevat asja, on sul abi vaja?“ Mina ei oska sponsoreid otsida, pigem kohtasin mõttekäiku, et kui ma saatesarja võidan ja teenin miljoni, siis võiks küll koostööd teha. Kui siis paar päeva enne väljalendu oli kolmel arvel kokku paar eurot ja uued võlad kaelas, siis abikaasa Aita saatis välja mõned abipalved, mille peale ka leidsime kaks toetajat: Jelena ja Aare ning Heiti, kelle toetusest piisas nii lennureisi lisapakkide eest tasumiseks kui ka kohapeal inimväärseks eluks.

Minusugused mehed ei tee suuri asju raha pärast, olgu nendeks siis Alar Sikk, kes Eesti lipu Džomolungma tippu viis, või Jaan Tätte ja Marko Matvere, kes paadiga ümber maakera seilasid, samuti suur hulk sportlasi, kes ennastohverdavalt kõrgustesse pürgivad.

Milline on kaudne kasu? Iga saadet jälgis Ameerikas ligi 11,5 miljonit inimest, minu numbrit näidati neljas saates, lisaks pisemad klipid. YouTube’is on minu videod kogunud üle 5 miljoni vaatamise, saadet kantakse üle kindlasti Austraalias, Indias, Lõuna-Aafrika Vabariigis ja tõenäoliselt veel paljudes riikides.

Me ei saa kunagi teada, mitukümmend või mitusada miljonit inimest üle maailma näeb kaadreid, kuidas ma möödun Los Angelese Eesti Majast, peatun sinimustvalge lipu juures, hüüan, et olen eestlane, kui taamal paistab vapp kolme lõviga. Kindlasti nad ei mõtle, et kõik eestlased on palja ülakehaga, turban peas ja ripuvad hammastega lae all. Aga kindlasti on nii mõnigi neist mulle kirjutanud. Kirjutanud isegi Google Translate’i abiga eestikeelseid tänusõnu ja kindlasti teavad nüüd paljud, et on olemas koht nimega Estonia.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. September 2016, 07:34
Otsi:

Ava täpsem otsing