Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sakslane ei lase ennast sundida

21. september 2016, 07:00
Berthold Forssman
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160921/OPINION/160929966/AR/0/Berthold-Forssman.jpg

Negatiivsed intressid ei meelita investeerima ei Saksa ettevõtjat ega eraisikut, sest kindlustunnet napib, kirjutab Saksa ajakirjanik Berthold Forssman.

"Raha tuleb panka viia, sest seal makstakse selle hoidmise eest intresse" – Saksamaal õpetati seda lastele juba põhikoolis. Õpetajad ja lapsevanemad tagusid lastele maast madalast pähe, et kui sa kellelegi raha laenad, siis pead sa sellest ise ka kasu saama. Selleks ju laenataksegi, või kuidas?

Kes on selle tarkusega üles kasvanud, temale paistab muidugi praegune olukord hullumajana. Saksa riigivõlakirjade ostjad võivad ennast küll hulga kindlamini tunda kui teiste riikide võlakirjade omanikud, aga mingit intressi nad enam ei saa, nad peavad hoopis sellele investeeringule peale maksma. Vähem silmatorkavalt käib sama mäng Saksa pankades: Euroopa Keskpanga madalate intresside poliitika pärast on ka hoiuseintressid erakordselt madalad, sellal kui kommertspankade kontode hooldustasud ja teiste teenuste hinnad pidevalt tõusevad. Kulude suurenemise katavad kliendid ja lõpuks peavad erahoiustajad raha pangas hoidmise eest peale maksma.

See on muidugi muinasjutt, et sakslased miljardeid madratsi alla peidavad või sukasäärde koguvad. Küll aga eelistavad paljud n-ö põgeneda asjadesse: osta kulda või kinnisvara, mis siiski hindade kõikumise tõttu mingit kindlust ei paku ning kätkevad jälle teisi riske.

Eriti hävitavat mõju avaldavad madalad ja negatiivsed intressid pensioni- ja elukindlustusele ning eluasemehoiusele (Saksamaal levinud säästmisvorm – toim). Aastate või isegi aastakümnete eest sõlmitud lepingutesse on sageli sisse kirjutatud intressid, mis mõne aja eest tundusid pigem tagasihoidlikud, aga praegu mõjuvad need lausa astronoomilistena. See raha tuleb kuskil teenida ja nii on kindlustajad sunnitud ajama aina riskantsemat äri. Nõnda jõuab tants vulkaani kraatrile aina lähemale. Samal ajal muutub noortele säästjatele aina mõttetumaks üleüldse mingit elu-, ehitus- või pensionikindlustuslepingut sõlmida.

Ajaloolistel põhjustel kardavad sakslased ikkagi kõige rohkem inflatsiooni, ja sellepärast on paljudki praegusele olukorrale reageerinud lihtsalt õlakehitusega. Pahameel siiski kasvab. Kasu lõikab asjade seisust peamiselt riik: tänu negatiivsetele intressidele võib võlakirju vähimagi säästmispingutuseta riigivõla suurendamiseks kasutada – täitsa nagu Vahemeremaade unelm, kas pole?

Vaesusrisk suureneb

Riigi teisi muresid aitavad negatiivsed intressid muidugi kergemini taluda. Demograafiliste muutuste taustal eeldatakse niikuinii, et inimesed panustavad peale riiklikus pensionisüsteemis osalemise ka isiklikult oma turvalisse vanadusse. Aga riiklik süsteem toimib ühe halvemini ja see suurendab omakorda vaesusriski vanaduses.

Keskpank soovib negatiivsete intressidega anda tõuget investeeringutele: kui ei tasu enam säästa, siis peaks see soodustama raha väljaandmist. Aga kas see ka päriselt toimib? Ühelt poolt saab aina selgemaks, et sakslased ei lase ennast sundida kokkuhoiust loobuma ega allu käsule “Tarbige!”. Teisalt on siiski küllalt palju võlgadega üle koormatud kodumajapidamisi, kes on lasknud end kergekäeliselt antud tarbimislaenude võrku püüda ega suuda enam ühel hetkel kindlasti neid laene teenindada. Nende lahenduseks kujuneb isiklik pankrot ja vaesusse langemine. On see suures pildis sobiv lahendus? Kindlasti mitte.

Pealegi on paljude hoiustajate usaldus riskantsete investeeringute vastu pärast finantskriisi kõvasti kahanenud – tõsiasi, et kõrge riskiastmega investeerimisteenuseid säästjatele ikka pakutakse, tekitab küsimuse, kas kriisist ja viimaste aastate probleemidest ikka õppust on võetud. Inimesed tahavad küll investeerida, oma raha välja anda, aga nad teevad seda eelkõige siis, kui tunnevad ennast kindlalt – või siis, kui palgad tõusevad.

Mullioht

Saksamaal aga pole üldjuhul ei kindlustunnet ega palgatõusu – teiste riikide kriitika Saksamaa palgakokkulepete asjus ei ole põhjendatud. Pealegi on Saksamaal ulatuslik üüriturg. Kui raha jätkab suundumist kinnisvarasse ja see kinnisvara hinnad lakke tõstab, siis tekib kinnisvaramulli oht, üürihinnad suurlinnades tõusevad plahvatuslikult. See aga tähendab – isegi muid sotsiaalseid probleeme kõrvale jättes – seda, et paljudel lihtsalt ei jää üle raha, mida tarbimiseks kulutada.

Ja ega ettevõtjadki lase ennast investeerima sundida. Muidugi on madalad intressimäärad neile kasulikud, aga selleks, et investeerida, on neil vaja ka kindlustunnet ja võimalust pikaajalisi plaane teha – näiteks kas või seaduslike raamide püsivust.

Loomulikult võivad sakslased rõõmustada, et nad kriisist nii edukalt välja on tulnud. Aga negatiivsed intressid on selle eest makstud hind. Viimane trumpäss jääb ikkagi riigi kätte. Just riik on see, kes peab praegu investeerima – panustama püsivasse arengusse, st investeerima teadusse, arendusse, uuenduslikesse tehnoloogiatesse, taastuvenergeetikasse ja digitaalsesse taristusse. Kui Saksamaa investeeriks lõpuks ometi rohkem, selle asemel et oma võlakoormat mitte midagi tegemisega sulatada ja teiste riikide majandusotsuseid arvustada, oleks see tubli samm edasi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. September 2016, 07:12
Otsi:

Ava täpsem otsing