Lõputu ravikulu ei vii edasi

Haigekassa 2016. aasta eelarve ülekuluga seoses on tekkinud palju erinevaid reaktsioone ja arvamusi. Käimasolev arutelu näib olevat suunatud peamiselt majandusküsimustele. Kes arvestas valesti, kes kulutas liiga palju, kes kui palju on asutuse alafinantseerimise tõttu oma vahenditest pidanud peale maksma jne. Osalist süüd nähakse ka raviasutuste nn võidurelvastumises.

Eesti inimese tervise küsimus laiemalt pole aga tõstatunud. Jah, nii palju küll, et on oht teenuste kättesaadavuse halvenemiseks. Lahenduste otsinguil on peamiselt viidatud vajadusele haigekassa eelarve planeerimist korrastada, on viidatud ka olemasoleva süsteemi mitte sobivusele meie maksusüsteemiga ja vajadusele seda muuta. Aga siiski, üks hüpoteetiline küsimus. Kas ravimine teeb inimesed tervemaks? Iga ravijuht on statistikas uus viide inimeste halvenevale tervisele. Selle loogika järgi võimegi jääda lõputult ravikulusid suurendama, aga suurele eesmärgile – terve ja tugev Eesti rahvas - see meid väga palju lähemale ei vii.

Oluliselt rohkem on vaja töötada ja tegutseda selle nimel, et inimesed jääksid vähem haigeks. See on kompleksne lähenemine tervislikule elustiilile, mille üks olulisemaid komponente on kehaline aktiivsus. Jah, kuigi palju ennetustegevustega tegeletakse, kuid neil on tervise valdkonnas ebaproportsionaalselt väike osakaal. Ja isegi kui midagi tehakse, siis kõige enam torkavad silma üleskutsed ära tee, ära söö ja ära joo jne. Oma olemuselt ei ole need enamasti valed ja räägitakse õigetest asjadest, kuid leian, et see on säästurežiim, mis liiga kaugele edasi ei vii. Uut hoogu annab juurde üleskutse olema aktiivne, minna, teha, proovida jne. See kõik aitaks muuta tulevikus ka keelamise vajaduse väiksemaks.

Kui inimese tervis on pelgalt tervishoiusektori sisene küsimus, võib jätkata olemasoleva olukorra menetlemist ja selle üle vaidlemist. Kui aga inimese tervis on riikliku tähtsusega küsimus, siis tervise valdkonna arendamisel peab hakkama rohkem panustama inimeste aktiivsuse suurendamisele. Liikumisharrastuse edendamisel näen siin võtmerolli. Regulaarse kehalise aktiivsuse positiivne mõju on laiaulatuslik. Sellest võidavad kõik ja seda kinnitab ka WHO uuring, mis toob välja, et kehalise aktiivsuse edendamisse panustatud 1 euro toob pikas perspektiivis tagasi 8 eurot.

Rahast veelgi mõjusam on inimeste tugevnev tervis ja kasvav tervena elatud aastate arv. Keskmine Eesti mees elab tervena 53 eluaastat. Norra mees enam kui 70 aastat. See vahe on märkimisväärne ja selle põhjuseks ei ole ainult korralduslikud ja finantsilised erinevused haigete ravimisel. Olulist rolli tervelt elatud aastate arvu juures mängib regulaarne kehaline aktiivsus, mille mõõdikute kohaselt oleme Põhjamaadest samuti silmatorkavat palju ehk enam kui paarkümmend protsendipunkti maas.

Mis oleks, kui päevakorral oleva eelarveküsimuse kõrval vaataks korraks kaugemasse tulevikku, kui seda on see ja järgmine eelarveaasta. Otsiks ja rakendaks ka teisi võimalusi, mis aitaksid inimestel olla tervemad ja tugevamad. Panustame järgmised kümme aastat igal aastal kindla osa raviks mõeldud eelarvetest liikumisharrastuse edendamisse. Uskuge, see on juba piisav, et näha esimesi tulemusi, kus Eesti inimesed on tervemad ja töövõimelisemad. Veelgi kaugemale vaadates on tulemuseks elujõulisem ühiskond läbi kõikide põlvkondade. See on riskivaba investeering meie enda inimestesse.