Head presidendid lasti raisku

Kõige kallim raisku lastud ressurss nendel presidendivalimistel on inimesed. Kõik valimiskogus üles seatud kandidaadid on panustanud hulgaliselt aega ja energiat enda seisukohtade tutvustamiseks, debateerimiseks, kohtumisteks inimestega – nii heatasemelist ja sisulist presidendivalimiste debatti pole Eestis kunagi olnud.

Toimetuse eelistusest – Äripäev soovitas presidendiks valida Siim Kallase – hoolimatagi tuleb tunnistada, et valimiskokku jõudnud kandidaatide seas oli presidendimaterjali rohkem kui ühes: kõik kandidaadid (peale ühe) olid tugevad. Jah, kõigil olid omad nõrgad küljed – aga olid ka tugevad. Ei olnud ideaalset kandidaati, aga ideaalset ei olegi olemas, ei peagi olema. Meil oli, kelle seast valida, see on salgamatu. Head kandidaadid on raisku lastud. Valimiskogu teises voorus vastamisi läinud Siim Kallas ja Allar Jõks on teatanud, et nemad enam ei kandideeri. Teised kandidaadid pole (veel?) sama teinud.

Tühjade sedelite suur hulk ei ole muidugi pettumus mitte ainult Äripäevale, vaid suuresti kogu Eesti avalikkusele: ootused valijameeste konstruktiivse, tulemusele suunatud tegutsemise suhtes olid vägagi suured. Täna pidi see sündima! Avalikkus on saanud kõigi presidendikandidaatide seisukohtadega põhjalikult tutvuda ning kogu sellest rallist on juba tekkinud mõningane väsimus. Väsinud on ka kandidaadid – nad on ennast viimaste kuude jooksul andnud kõik ja rohkemgi veel. Ja kõik asjata, tühikäigul. Kisa palju, villa mitte mingisugust.

Nüüd lähevad presidendivalimised tagasi riigikokku. Formaalselt võttes ei ole see küll veel põhiseaduslik kriis, sest järgmine sammu – protsessi uus alustamine riigikogus – on seaduses ette nähtud. Päriselt on kriis aga siiski tõsine. Saabunud on mustade hobuste aeg. See tähendab, et vägagi tõenäoliselt saab Eesti presidendiks keegi, kes ei ole debatis osalenud ja kelle seisukohtade tutvumiseks meile aega ei antagi. Vähe sellest – presidendiks võib nüüd saada keegi, kes pole selleks õigupoolest teadnud tahtagi, sest kui ta oleks teadnud tahta, oleks ta ometi kandideerinud. Kaine arvestus musta hobusena lavale kapata mõjuks praeguses olukorras küünilisena.

Twitteris korraga mitmest suust lendu läinud „hädapresident“ on täpne diagnoos sellele, keda järgmiseks oodata. Ühelt poolt peab must hobune arvestama sellega, et temagi lastakse kiirelt sõelapõhjaks. Teisalt aga on tal värsket jõudu, sest ta pole pidanud kogu valimistsirkust kaasa tegema – see aga on jällegi ebaõiglane. Üks on kindel: hädapresidendil ei saa olla moraalset legitiimsust, mille oleks kaasa saanud valimiskogus häälteenamuse saanud president. See teadmine kahandab võimalike kandidaatide hulgas eeldatavasti omakorda võimalust, et hobuste sekka kvaliteetne kandidaat satub.

Tekkinud olukorrast võivad püüda kasu lõigata Keskerakond ja EKRE, kellel võib olla kiusatus esile kutsuda erakorralisi valimisi. Need võivad küll poliitmaastiku ajakohasemalt ja orgaanilisemalt ringi jagada, ent kindlasti oleks Eestile parem olnud, kui täna oleks president ära valitud.