Teisipäev 24. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Nähtamatu jaamaülema hukk

26. september 2016, 07:15
Raudtee
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160926/OPINION/160929788/AR/0/Raudtee.jpg

Rain kõndis nurgast nurka nagu piinatud loom. Iseenda kingade kaja – Rain käis ka kodus alati kingadega – hakkas talle pikapeale seljaajus vastu kajama. Aga kingad võttis Rain jalast ära ainult magades. Isegi Keit ei teadnud selle tõelist põhjust.

Rain ei olnud terve nädala kodust väljas käinud. Ta ei olnud ennast raseerinud ega hommikuti hambaid pesnud juba seitse päeva. Keit pööras pea kõrvale, aga ei öelnud midagi. Kardinaid ei olnud selles vanalinna korteris üles tõmmatud juba kuude kaupa, aknaid ei avatud ammugi. Koristaja teadis täpselt, mida ta tohib ja mida ta ei tohi. Keit teadis ka.

Laupäeva õhtuks täitus seitsmes päev, mis pidi olema hingamise päev. Maailm, mille Rain oli loonud, oli hea, ja vististi esimest korda pidi ka inimestel olema hea meel, sest Marina ometi meeldis inimestele, meeldis vägagi – meeldis isegi natuke rohkem, kui Rainile endale oleks meeldinud, sest neil inimestel, kes teistele liiga palju meeldivad, on halb komme iseendale liiga palju meeldima hakata. Siis ei ole nad enam nii kuulekad ega täida nii korralikult rolli, milleks nad on tehtud. Pisuhännal ei pea olema eneseteadvust, tema peab liikuma selle vere varal, mille looja või omanik temasse on sisse pannud. Rain oli korraga nii looja kui ka omanik. Vähemasti ta ise arvas nii.

Sellega, et Marina kaotab kohe esimese raundis, ei olnud Rain arvestanud. See näis võimatu. Jah, muidugi ei olnud ta lootnud riigikogu peale. Matemaatikat ei oska Rainist paremini keegi, aga matemaatika on ometigi üksnes see põhi, millele ehitada tundlikud skeemid, milles on imeteldavas tasakaalus inimeste õilsate ajede, madalaimate instinktide ja suurimate hirmude ärakasutamine. See kaunis malemäng, mille nimel Rain elas ja hingas. Seitse korda seitse käiku ette.

Kõik, mis vaja, oli tehtud. Parimal viisil. Kuidas saab rahva absoluutne lemmik kohe esimeses mängus kaotajaks jääda? Raini veri hakkas soontes kiiremini voolama. Kuradi Järvekülg, kuradi ajakirjanikud, eriti need Äripäeva põrsad. Neetud Autorollo. Oleks ma teadnud, et see s… kingade küljest eales lahti ei tule, poleks hakanudki. Marina võiduga oleksid kõik vanad painajad tühised tundunud.

Mõte, et ta on seekord päriselt kaotanud – ja tõenäoliselt rohkem kui presidendivalimised – pigistas Raini pead seestpoolt nagu ülearune kogus veini ärajoomise järgsel päeval. See pidi olema triumf. Siimuga pidi olema lõpp – ja ärgu tulgu Siim ütlema, et teda pole hoiatatud. Tema ülbitsemise pärast oli kõik niikuinii keerulisem, kui oleks pidanud olema. Raini vererõhk tõusis veel mitme pügala võrra. Kurat, see pole Siimu erakond! Sellest oleks ta pidanud aru saama juba siis, kui tahtis peaministriks tulla – aga ei saanud! Vintske vanamees, ausalt. Noh, aga peaks temaga ühel pool olema. Rain hingas sügavalt välja, vererõhk ei langenud. Noh, ja Taavi… Poisiga on lihtne. Võib-olla pole vaja teda isegi maha võtta, sest ta on tõesti kuulekas.

Rain tundis, et hulk väge on temast märkamatult välja voolanud, ja see väljavool jätkub, ilma et ta ise saaks eriti midagi ette võtta. Ta oli juba mitu korda varemgi märganud, et tema juttu ei kuulata oravapesas enam nii tähelepanelikult kui varem, ja see oli nadi tunne. Tema naljade peale ei naerdud enam nii nagu varem – aga nad oleksid pidanud naerma, kindlasti oleksid pidanud, sest tema, Rain, tegi nalja harva.

Rain vaatas mõttetühjal pilgul oma kingi. Ei, muidugi ei oleks ma Keitu kohe välisministriks saatnud. Keidule endale ka ei oleks meeldinud, lõpuks viskab kogu see kiunumine ikka tõesti üle. Aga Taavi-poisist on Keit muidugi mitu korda etem. Aga isegi sellega oleks olnud aega!

Rain surus käed rusikasse. Ta sulges silmad ja kujutles enda pähe punase jaamaülemamütsi. Sellise, nagu ta lapsepõlvest mäletas. Ja ennäe, rongid liikusid taas kuulekalt, täpselt sinna, kuhu Rain ütles. Siis muutis Rain ennast kujutluses nähtamatuks ja nautis seda, kuidas rongijuhid ometi tema käeviibetele reageerisid. Kuni silmad olid kinni, tundus kõik korras.

Kui Rain uuesti silmad avas, aimas ta enda ümber tuhandeid tigedaid oravanägusid. Nende esihambad laksusid vastikult otse tema näo lähedal. Kõik ei olnud korras. Ta ei saanud enam aru, on see unes või ilmsi. Mida kõrgemaks tõusis rõhk peas, seda vähemaks jäi väge kehas. Tundmatut aadrilaskjat ei olnud näha. Rain heitis veel kord kahtlustava pilgu oma kingadele. Ma pean laskma need üle vaadata, otsustas ta.

Kui Keit koju jõudis, vedelesid keset tuba lääpatallatud ja läbihigistatud toasussid. Raini ei olnud. Keit lükkas hajameelselt sussid voodi alla, avas akna ja süvenes oma e-kirjadesse.

Tegemist on fantastilise uudisjutuga, kokkulangevused päris inimestega on juhuslikud.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. September 2016, 20:56
Otsi:

Ava täpsem otsing