Idufirma lähtugu kliendist

Kõrge riskiga idufirmadest õnnestub tihti ainult üks kümnest, kuid kõige tõenäolisemalt õnnestuvad ikka need, kes juba alguses suudavad klientide vajadustele vastata nii, et toote/teenuse eest ollakse valmis maksma. Siin ei muutu midagi ka uute fondide ja investorite turule tulemisega.

Kindlasti peavad nii investorid kui ka idufirmad suurema kapitalipakkumise tingimustes tegema teadlikumaid otsuseid ehk lisaks rahale on olulised valdkonna süvitsi tundmine ning võrgustiku olemasolu. See võimaldab algusest peale ehitada rahvusvahelisi ettevõtteid tugeva rahvusvahelise meeskonnaga ning suurendada õnnestumise tõenäosust.  

Tihti väidetakse, et avalikku raha ei peaks üldse riskikapitalina investeerima, kuid tihti ei teata või ei mäletata, et ka Ameerika Ühendriikide praeguseks edukas riskikapitaliturg ehitati üles avaliku sektori investeeringutega – see juhtus ligi 45 aastat tagasi. Kui võrrelda USA ja Euroopa riskiinvesteeringute tulemusi ja tugevamaid ettevõtteid, siis langeb kaalukauss kindlalt USA poole. Euroopas on olnud raskem ülisuuri ja -edukaid ettevõtteid kasvatada, kuna Euroopas on riskialdist raha vähem ning turg ei ole ühtne – erinevad keeled, kultuuriruumid ja riiklikud regulatsioonid killustavad jätkuvalt loodetud ühisturgu. Ameerikas on kasvada kergem, sest ei pea tooteid/teenuseid igale kohalikule turule kohandama.

Viimastel aastatel on kõige olulisemad kapitaliallikad varases faasis idufirmadele olnud äriinglid (nt 2015. aastal investeerisid Eesti võrgustiku liikmed 165 tehingus 6,67 miljonit eurot). Samas on varase faasi investeeringud kõrge riskiga ning seda riskialdist raha Eestis napib – kohalikud investorid on seni suutnud pakkuda ligi 10% kapitalist, mida on vaja Eestist pärit kiirekasvuliste tehnoloogiaettevõtete arenguks.

Senine praktika on näidanud, et Euroopas on tarvis ühe ettevõtte, mille turuväärtus oleks ligi 100 miljonit eurot, kasvatamiseks investeerida ligi 20 miljonit eurot. Eestis sellist kapitalipakkumist ei teki ka KredExi all tegutseva EstFundi uute fondide turule tulekuga, sest meie väikesed fondid saaks ühte ettevõttesse investeerida 10–15% fondimahust ehk 3–6 miljonit eurot, et ehitada üles tasakaalustatud investeerimisportfell ja seeläbi maandada võimaliku ebaõnnestumise riski. Hilisemates voorudes peavad Eesti idufirmad ka tulevikus pöörduma rahvusvaheliste riskiinvestorite poole.

Kindlasti on rahvusvahelised kiirendid hea platvorm, et rahvusvahelisel radaril silma paista ja siis ollakse nagunii juba üleilmses konkurentsis. Samuti konkureerivad Eesti riskiinvestorid kogu maailma riskikapitaliga parimate (Eesti) idufirmade ja tehnoloogiate pärast. Üks hiljutine näide on, kui India ravimikontsern ostis Eesti Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskuse, ehkki konkreetse tehingu tagapõhi on see, et teatud valdkondades (eluteadused, biotehnoloogia jm) puudub meil ulatuslikum investeerimisvõimekus, kuna arendustsüklid on pikad ja kapitalivajadus kõrge.   

Viimasel aastal on Eestis hakanud aktiivselt tegutsema ühisrahastuse platvormid, mis ühendavad kapitalivajajad ning (väike)investorid. Hiljuti sai algselt kinnisvarafookusega investeerimiskeskkonna Crowdestate kaudu investeerida näiteks probleemsete nõuete portfelli soetamisse. Ühisrahastus kahtlemata suurendab kapitalipakkumist, kuna väikeste panustega saavad osaleda ka need, kel ei ole sügavamat investeerimisalast teadmist, ning on võimalik jõuda rohkemate investorite ning investeerimisvõimalusteni.  

Kas kõigi uute fondide ja võimaluste rohkuses saavad kõrge riskiga (idu)firmad liiga kergesti raha? Kuna Eesti riskikapitaliturg on väike ja ajalugu lühike, siis on suuri ebaõnnestumisi olnud vähe – viimati lahkas meedia Cliftoni pankrotijuhtumit, kus kaotati ligi 4 miljonit eurot investorite raha. Uutele turgudele uute tehnoloogiate või ärimudelitega murdmise korral on ebaõnnestumine paratamatu kaasnähtus ehk see annab õpikogemuse, sest kui midagi uuenduslikku ei katseta, siis arengut ei toimu.

Eestil ei olegi konkurentsivõime tekitamisel ja hoidmisel muud valikut kui murrangulise uuenduslikkuse otsimise fookus. Sellest on kümme aastat räägitud ja ehkki protsess on olnud eeldatust aeglasem, hakkavad nüüd esimesed viljad tulema.