Eesti hinnad Soome tasemele

28. september 2016, 08:15
Janek Mäggi
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160928/OPINION/160929740/AR/0/Janek-Mäggi.jpg

Kasvada on vaja kogu aeg. Kes panustab töökalt unistamisele, näeb ka selle vilju, kirjutab suhtekorraldaja Janek Mäggi.

Jüri Mõis märkis, et Eestisse on saabunud suurte panuste aeg. Inimesed tulevad koju tagasi, võimalust teha äri ja areneda on küll.

Tõepoolest, peamine, mis elu paremaks muuta saab, on positiivne mõtlemine – usk, et homme on helgem, parem ja mõnusam kui täna – ning tähtsaim, mis seda saavutada aitab, on meie endi innukas ja tõhus kondiramm. Töö ja töökus.

Kirglikud alalised motivatsioonikõned ­eestlast siiski liiga palju ei lohuta. Häda on ­selles, et nii inimestel kui ka firmadel läheb hästi või ka halvasti erinevatel aegadel. Eestis ehitatakse ­palju, aga sead ja lehmad lähevad tapale. Eesti on tubli eksportija, aga säravate ja ­ambitsioonikate firmade investeeringud avaralt välja ei paista. Kui üks ütleb, et mis te nutate, hakake elama, siis ­teine sõnab, et mis te siin õitsete, nutt tuleb peale.

Ühest hinnangut, kuidas asjad on, ei saagi anda, sest ajad on tegelikult kogu aeg igat moodi. Ometi on meie võimuses suunata olemasolevaid asju paremuse poole – saada paika püsivad trendid, millele saame panustada. Suurelt, nagu Mõis soovitas.

Õige talumees viimistleb juba sügisel pärast saagikoristust plaani, kuidas ja kui palju järgmisel kevadel põldu harida. Ning ainus võimalus ellu jääda on harida rohkem kui mullu. “Sa kasvad või sured,” märkis Zara keti omanik, 80aastane Amancio Ortega, kelle huvi töö ja elamise vastu ei ole vähimalgi määral raugenud.

Raha paneb käima nii rattad kui ka majanduse

Ühest küljest tähendab Ortega mõte piiritut ahnust, mis ongi temast teinud maailma rikkaima mehe. Teisest küljest suudavad ühiskonna elukvaliteeti tõsta üksnes ettevõtjad ja ettevõtlikud inimesed. Aafrikas on liiga palju neid, kes lihtsalt “on”. Kes ei panusta, kes ei pinguta. Tulemuseks on vaesus, mis tihti on isegi mitte konkreetse isiku, vaid kogu ükskonna süsteemituse ja nii vaimse kui ka füüsilise laiskuse töövili.

Eestis rõhutatakse liiga palju seda, et Eesti majanduskasv ja heaolu paranemise peamine takistus on väike rahvaarv ja tilluke koduturg. See ei ole tõsi. Maailma kõige rikkamaks inimeseks ei ole võimalik saada isegi Hispaanias mitte, kui koduturu piire ei ületa. Kuid jõukaks küll – piltlikult öeldes saab ühiselt elades hakkama ka väike küla. Kui väiksem nõudlus, siis on väiksem ka pakkumine.

Kasvukirg on vajalik siis, kui soovid keskmiselt rohkem tarbida teiste pakutavaid hüvesid. Olemasolev rikkus ei muuda asja, kui seda ei õnnestu ümber jagada. Jaapani majandus on aastakümneid seisnud seepärast, et väga rikkad, kuid vanemad ja vanad inimesed ei vaja midagi peale toidu ja võib-olla ka pisikese meelelahutuse – neil on kõik olemas. Nad ei osta midagi. Majanduskasvu mootor on aga ühest käest teise rändav raha, mille valdajad usuvad, et see tuleb kohe taas “maha külvata”, pöörlema panna, et seda veel rohkem tekiks.

Panustagem eelkõige hinnatõusule

Kuna rahvaarvu propagandaga kasvatamine – et Eestis oleks võimalik müüa igal aastal näiteks 20% rohkem telereid, külmkappe, kohupiima ja naelu – on keerukas ja pole vaatamata pingutustele kuigi palju tulemust andnud, on tähtsaim võti käibe kasvatamiseks hinnatõus (loe: nii kõrgeks kui võimalik).

Me arutame, kui palju on meil Eestis madalat tööviljakust – võrreldes näiteks Soomega. Kuid Soomes ei ole mitte üksnes paremad palgad, vaid seal on ka kõrgemad hinnad. Eelkõige kui võrdleme teenustega. Kõrgemad hinnad võimaldavad kõrgemaid palku. Eesti, Läti ja Leedu võrdluses on see selget näha. Eestis on keskmine palk kõige kõrgem, siis Lätis, siis Leedus. Hindadega on sama lugu.

Kuigi alati leidub nutikaid, kes töötavad kõrge palgaga riigis (kus hinnad on kõrged) ja kulutavad madalate hindadega riigis (kus palgad on madalad), on Eestil vaja Soomele järgi jõuda just hindadega, mitte palkadega. Kui hinnad on kõrgemad, läheb majandusel hästi. Ja siis ka inimestel. Vastupidi vähem, kuigi kõrgemad palgad tekitavad samuti suurema nõudluse tõttu hinnatõususurvet. Õnneks on euro siiski paljusid hindu tõstnud.

Soomlased ei pea saama Eestis odavates restoranides käia. Nad võivad maksta sama hinda mis Helsingis. Norra võti ongi selles, et nad koorivad turistidelt kõrgemate hindadega seitse nahka, kuid omad sellest õnnetumaks ei muutu – nad saavad kõrgema palgaga nn dotatsiooni.

Eesti ainulaadsus on meie geograafiline asukoht. Me ei tohi karta olla hinna poolest agressiivsemad, mida eriti Tallinna kinnisvarahinnad kinnitavad – et me ei kardagi, kui tahame oma elu- ja ärielu parandada. Kasvada on vaja kogu aeg. Kes panustab töökalt unistamisele, näeb ka selle vilju.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. September 2016, 08:02
Otsi:

Ava täpsem otsing