Eesti president pole universumi direktor

Artikkel

- Arvamused
- Kadri Põlendik
- 29. september 2016 kell 7:57
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti president pole universumi direktor
Kadri PõlendikFoto: Andras Kralla
Universumi direktori valimiseks muutunud presidendivalimiste farss on jõudnud veidrasse lõppmängu, kirjutab ajakirjanik Kadri Põlendik.
Nagu ilmselt paljudel, jääb ka minu esimene mälestus tänavustest presidendivalimistest aprilli keskpaika, kui Siim Kallas teatas, et tahab saada meie järgmiseks riigipeaks. Mõtlesin, et tore, las saab, ta on selle ära teeninud ja väärikas inimene eestlasi esindama.
Järgmine eredam mälestus oli augustis, kui riigikogu hakkas presidenti valima. Absoluutselt kõik teadsid, et parlament ei saa oma tööga hakkama. See oli esimene hetk, kui tundsin, et valimine kisub jälle absurdiks. Pani mõtlema, et milleks üldse Toompeal presidendivalimisega tegeleda, kui see on neil seal ainult üks kord välja tulnud.
Absurditeatri jälgimise pinge jõudis haripunkti 1. septembril, kui käis tohutu avalik jahumine selle üle, kas Reformierakond ikkagi reetis Marina Kaljuranna või mitte. Kuna see kuudepikkune trall hakkas väsitama, tahtsin neile hüüda, et who cares! Mis vahet seal on! Kuni suudad end viisaka inimese kombel üleval pidada ja mitte rääkida labasusi, pole sel mingit tähtsust, kas president on Kallas, Kaljurand või keegi kolmas.
Poliitikute egomängud
Aga ei – teemat ei saanud jätta, poliitikute egomängud olid nii olulised. Kuni siis selleni välja, et kellegi salakokkulepped või mis iganes asi (jällegi – who cares, mis põhjus selleks täpselt oli) nullis ära ka presidendivalimised valimiskogus. Ja nüüd olid poliitikud portsu otsas. Estonia kontserdimajast vaatasid vastu mornid näod. Mis te mossitate, saite, mis tahtsite!
Nüüd siis jõuti kahe päevaga otsusele, et Eesti president võiks olla Kersti Kaljulaid. Viis kuud kampaaniat, kandidaatidega tutvumist – ja mitte keegi ei suutnud oma kandidaadist lahti lasta –, aga nüüd on kahe päevaga kõik nõus, et voh, see on hea inimene.
Keegi ei tea, kes ta on
Ainult et mitte keegi ei tea, kes on Kersti Kaljulaid. Mina tean tänu hiljutisele poleemikale Euroopa Kontrollikoja koha üle, teavad minu kolleegid, kes mäletavad tema tegusid ajast, kui ta oli veel Eestis aktiivne, teavad poliitikud ja ametnikud, aga suurem osa eestlasi ei tea. Juba on kõlanud soovitused, et lugege, guugeldage. Mõni pahandab, et kuidas te ei tea, mis kivi all te elanud olete.
Miks peaks inimesed teadma ametnikku, kes on viimased 12 aastat töötanud Eestist eemal? Mina kuulsin tema valituks osutumise kohta sõbralt, kelle sõnad olid: „No otsustati ju ära see naine. Kaljulaid, eesnimi ei tule meelde.“ Mul ei ole uue kandidaadi vastu mitte midagi, aga kas tõesti oli see nüüd parim viis presidenti leida? Eriti veel sellist, keda inimesed, keda ta esindama peaks, isegi ei tea?
Tõesti, minevikku tagasi ei pööra. Kuid ma soovin väga, et presidendivalimiste kord muutuks, et selle etappe oleks võimalikult vähe ja kampaania oleks proportsioonis presidendi rolli olulisusega. Soovin, et järgmisel korral saaksid poliitikud aru, et me ei vali universumi direktorit.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum