Kuidas me naistega SKPd uuristame

Sellal kui Tallinnas presidendivalimiste sedeleid kokku loeti, kogunesid Brüsseli äärelinna kenas eramajas paarkümmend siinset eesti naist järjekordsele tarbimisdieedi peole. Loodetud uue presidendi tähistamiseks kaasa võetud vahuvein kulus seekord küll pigem üldise pettumuse lohutuseks, aga pidu seepärast pidamata ei jäänud. Tarbimisdieedil oleme kes keskkonnahoidlike põhimõtete, kes pere eelarve, kes lihtsalt meeldivas seltskonnas osalemise pärast. Tänu meie laupäevasele üritusele jääb nii paari tuhande euro väärtuses oste sooritamata.

On juba traditsiooniks saanud, et paar-kolm korda aastas koguneme kellegi juures kodus ja toome äraandmiseks kaasa igasugu toredaid, aga seisma jäänud asju, et need õhtu jooksul uue omaniku leiaksid. Kes poleks end pärast ostmisõhina üleminekut kodus peegli ees imestamas leidnud, mis hüpnoosiseisundis ma poes seda rõivatükki küll endale sobivaks pidasin? Mõnd pretensioonikamat jakki või eriti pidulikku kleiti jällegi ei saa liiga sageli kanda, miks mitte asi uuele ringile saata.

Kui aastaid tagasi alustasime eelkõige naisteriietega, siis nüüd jagame ka igasugu ehteid, kingi, käekotte, raamatuid ja filme. Teinekord ka lasteriideid ja mänguasju. Reeglid on lihtsad: kõik kaasatoodu peab olema puhas ja terve, asjad antakse ära tasuta ning keegi mingit arvestust ei pea, kes mida tõi või sai. Tublid perenaised toovad alati ka omaküpsetatud hõrgutisi kaasa, nii et vestlust ja lõbusat melu jätkub tundideks.

Mõni aeg tagasi kirjutas Indrek Neivelt tabavalt, kuidas ta ise kodus muru pügades jättis lisamata oma panuse sisemajanduse koguprodukti. Just nii ongi. Kui keedame, koome ja küpsetame ise, mitte ei osta teenusena või poest, siis polekski nagu hüve loodud. Sisemajanduse koguprodukti arvutusmeetod ei võta arvesse kodumajapidamistes toimuvat, ei kodust lastekasvatust, söögivalmistamist, koristamist ega muud sellist. SKPd kui üht levinumat riikide võrdlusnäitajat on selle ja muude puudujääkide tõttu palju kritiseeritud, aga paremat ühiselt aktsepteeritud näitajat pole seni siiski leitud. Muu hulgas ei suuda SKP kuigi adekvaatselt peegeldada inimeste heaolu, keskkonna puhtust, elustiili kvaliteeti.

Asja teine külg on see, et ametlik majanduskasvu statistika hakkab kohe paranema, kui naised kodus toimetamisele lisaks palgatööle lähevad. Naiste üldine tööhõive on kõige kõrgem Rootsis: üle 73% tööealistest naistest, üsna lähedane näitaja Rootsi meeste tööhõivele. Aga ka Saksamaal, Taanis, Soomes ja Eestis on valdav enamus naisi perele lisaks palgatööl.

Muidugi pole tööleminek ainult isikliku tahte küsimus, töökohtade olemasolek, lasteaedade olemasolu ja muud faktorid mängivad rolli. Eriti madal on naiste tööhõive majandusseisakus vaevlevas Kreekas (41%) ja Itaalias (alla 47%), kus lisatakistuseks on ebasoodne ühiskondlik suhtumine. Siiski ei jää naised seal koju suurte perede eest hoolitsema: laste sündivus Kreekas ja Itaalias on Euroopa madalamaid.

Lisaks kodumajanduse ja naiste vähese kaasatuse mõjule õõnestab heaoluriikides majanduskasvu uus nähtus: tarbimistüdimus. Kui eluase ja transpordivahend olemas, lapsed toidetud ja koolitatud, siis pöörduvad paljud inimesed pigem suurema isetegemise rõõmu poole, mis ei pruugi ametlikke müüginumbreid paisutada. Sakslased on siiani aina meedias hurjutada saanud, et nad piisavalt ei kuluta, nii et kui nüüd viimase kvartali näidud ülesmäge läksid, andis see põhjust rõõmuhõiseteks rahvusvahelisteski väljaannetes. Ka pealekasvav niinimetatud Y generatsioon huvitub pigem põnevatest kogemustest, elukeskkonna kvaliteedist kui kappide täiskuhjamisest.

Nii uuristasin ka mina viimasel nädalavahetusel oma väikese augu SKPsse: sain riietevahetusest mitu vahvat hilpu, mis nüüd poest ostmata jätan. Ka restorani polnud meil asja, sest tegin ise süüa. Autot ega linnatransporti ei kasutanud, käisime jala. Aia koristasime ka ise, aednik jäi palkamata. Ja julgen arvata, et tänu sellele oleme abikaasaga õnnelikumad ja hästi puhanud, olgugi et majandus kasvamata jäi.