Esimene majandustaustaga president

Vastavalt põhiseadusele valib presidendi valimiskogu hääletamisest osavõtnud liikmete häälteenamusega. Vabariigi presidendi valimise seadus täpsustab, et hääletamisest osavõtjad on need, kes võtavad välja valimissedelid.

Kuna valimiskogu teises voorus sai Siim Kallas 138 häält, Allar Jõks 134 häält, kuid 60 hääletajat jättis sedelid tühjaks või rikutuks, siis Kallas küll võitis valimised, kuid presidendiks ei saanud. Usun, et oma kogemustega oleks ta olnud Eestile hea president.

Ma ei ütle, et presidendi valimiste kord on halb, sest alates 1992. aastast on see töötanud. Ka seekord on president valitud ja ehk said parteidki õppetunni.

Probleem on selles, et ühiskond on muutunud arrogantsemaks ja parteid ajavad liialt oma asja. Parteilased mõtlevad, mida meie selle eest saame. Parimat presidenti ei otsitudki riigile, vaid kõik tagusid endale vastu rinda ja nimetasid ennast parimaks kandidaadiks. Sisuliselt kõik riigikogu erakonnad esitasid oma parteilise kandidaadi, Reformierakond koguni kaks, ja keegi ei astunud sammugi kompromissi otsimise suunas. Kompromissi ei otsitudki, seepärast oli valimiskogus presidendi valimine ette määratud luhtuma. 

Edasi võttis ohjad enda kätte riigikogu esimees ja riigikogu vanematekogu, kes suutis lühikese ajaga valida parteideüleseks kompromisskandidaadiks Kersti Kaljulaidi. Tänan esimees Eiki Nestorit, kes lahendas piinlikuks muutunud olukorra. 

Kersti Kaljulaidi on kiidetud palju, ma ühinen kiidukooriga. Kuid ettevaatliku inimesena ootan ära uue presidendi meeskonnavaliku ja esimesed sammud ametis. Kindlasti on Kaljulaidil eeldused saada heaks presidendiks, tema valimine on märgilise tähtsusega teel parema Eesti suunas, sest: 

– esimest korda on Kadriorus president majanduse taustaga (oskab arvutada, teab rahandusest, pangandusest ja tootmisest nii teooria kui ka iseenda kogemuse põhjal);

– ta on viimased 12 aastat töötanud Euroopa Kontrollikojas, kus tegeles rahade kasutamise kontrolliga, korruptsiooni ja laristamise vastase võitlemisega. Eestis on sellelaadne tööpõld lai ja eeskujuks teistele võiks uus president alustada Kadriorus oma kantselei personali vähendamisega;

– ta on esimene Eesti naispresident. Nagu öeldakse, sõda ei ole naise nägu, naine on kui elu hoidja;

– ta on uue põlvkonna president, ta on noor, haritud ja euroopalik;

– ta on lisaks eesti, inglise ja soome keelele nõus rääkima ka vene keeles, sest paljud eestimaalased räägivad seda. Kui oled ühendaja, on keele tundmine ja rääkimine tähtis;

– ta sai valimistel tubli häältesaagi, mis lisab julgust ja on krediit tulevikuks;

– ta on meeldiva olemisega, samas targa ja konkreetse ütlemisega, seetõttu väärikas teiste Euroopa ja maailma presidentide hulgas.

Kodanikuna arvan, et saime hea presidendi, kes on tark ja julge otsustaja. Ta ei mõtle haiglaslikult, mida teised meist arvavad, ei satu tagatubade, nõunike ja välismaiste õpetajate võrku ning on oma tegudes iseseisev. Ta seab otsustes alati esiplaanile Eesti riigi ja rahva huvid.

President on iseseisev põhiseaduslik institutsioon ja erinevalt paljudest olen veendunud, et Eesti presidendil on suur võim. 

Soovin proua presidendile edu.