Üksi vastamisi metsikuvõitu maa ja põikpäise rahvaga

Muidugi loodan, et saime senise ajaloo parima presidendi. Kas saime, seda aga näitab tulevik. Valimised ise on minevik, mis kedagi (peale asjaosaliste) enam väga ei eruta. Nad muidugi näitasid, kui kinnijooksnud meie erakondlik süsteemi ikkagi on. Ja muidugi on hea, et president ei tulnud otse selle süsteemi seest. See annab talle alustuseks suure vabaduse krediidi. Mis on muidugi hirmuäratav ka, see vabadus, nagu kogu see amet. Jüri Luik ütles, et ei taha kuldset puuri, aga küll ta juba teab, et vahel võib see puur ka päris raudne olla. Mis eemalt tundub sooja kohana, võib osutuda üpris kõrvetavaks.

Meie riigipea ei ole siiski konstitutsiooniline monarh, lihtsalt iluasi. Samas on ta üksi nagu monarh. Tal pole toetuda ei parteiliinile ega parlamendienamusele ega mingile oportunistlikule koalitsioonile. Ta on üksi vastamisi kogu selle metsikuvõitu tühjeneva maa ja põikpäise vananeva rahvaga, ilma võimuta midagi konkreetset nende heaks teha, aga suure moraalse võimuga (ja kohustusega) öelda. Kosta. Nende eest ja nende vastu. Kui tal jätkub julgust ja vabadust, südant ja mõistust, teda kuulatakse. Tegelikult teda ei saa eirata. See, kui mõni häiritud poliitik hädaldab, nagu ületaks riigipea oma põhiseaduslikke volitusi, näitab enamasti vaid seda, et ta neid volitusi tõesti täidab. Parteipoliitikal ongi kalduvus sumbuda. Kõik, mis seda pisut tuulutab, on teretulnud.

Konkreetsemalt olen uue riigipea kohta teinud kaks isiklikku tähelepanekut ja pannud tema jutust kõrva taha kolm tähtsat punkti.

Need isiklikumad asjad on need, et esiteks on Kersti Kaljulaid hariduselt bioloog (nagu juhtumisi siinkirjutajagi) ja teiseks räägib ta selge lauseehitusega eesti keelt. Viimane peaks ju olema iseenesestmõistetav, aga kahjuks on kogu avalik ruum täis aina jubedamaid lauseid. Ilma saba ja sarvedeta. Ilma mingi loogika ja grammatikata, vaid aimatava tähendusega sõnajoru. Ja oleksid need sõnadki siis eestikeelsed! Proua Kaljulaid tuleb justkui “Euroopast”, aga millegipärast ei kostugi tema kõnest seda juba nii tavaliseks saanud eurokantseliiti. Mis näitab, et loomulikult ei saabu see jõledus mitte Brüsselist, vaid on ikka siin koha peal valmis sepitsetud — oma mõtete (või mõttepuuduse) varjamiseks.

Need kolm temalt meeldejäänud seisukohta aga puudutasid Eesti maksusüsteemi, Euroopa föderalismi ja Rail Balticut. Kahega olen nõus, kolmandas kahtleval seisukohal.

Tõepoolest, Eesti maksusüsteem on ajale jalgu jäänud, pole ei mõistlik ega produktiivne, õiglusest rääkimata. Demagoogilised tulumaksulangetused, mille varjus igasugu kaudsete maksudega riigikassat täidetakse, on poliitiline soperdamine (nagu ka ennekuulmatu Eesti kaardi kallal soperdamine, mida kutsutakse haldusreformiks).

Teiseks, miski pole Euroopale rohkem kahju teinud kui hullumeelsed ambitsioonid kujundada temast mingi kvaasi-superriik. Euroopa Liit on rahvusriikide ühendus ja selleks ei pea üldse olema natsionalist ega marurahvuslane, et seda öelda. Seda ta on. Ainus ruum, kus demokraatia toimib, on rahvuslik ruum. Europarlamendi valimisedki on lihtsalt hulk rahvuslikke minivalimisi, mille tulemused liidetakse lõpuks mehaaniliselt kokku. Natsionalismi tont, mis käib ringi mööda Euroopat, on suuresti made in Brussels. Tahtmatult küll, aga mitte süütult, sest võimuambitsioon pole kunagi süütu.

Kolmandaks kiirraudtee, mida proua Kaljulaid näib toetavat, aga milles mina ei saa üle kahtlustest, et äkki on ikkagi tegemist vaaraoliku või vähemalt napoleonliku, ütleme, üledimensioneeritusega. Et kuna kohalikumate ja vajalikumate teede arendamiseks Euroopast nii palju raha ei saa, teeme siis midagi tõeliselt suurejoonelist. Mulle meeldib ka väga rongiga sõita, aga ma siiski ei ole aru saanud, keda ja mida, kust ja kuhu ning lõpuks mis hinnaga seda uhket teed pidi sõidutama hakatakse. Võib-olla eksin, aga Tallinnast otse Berliini käib lätlaste lennuk praegu vaid kolm korda nädalas, kakssada paarkümmend eurot edasi-tagasi (kindlasti saab ka odavamalt). Palun, kasvõi homme. Ei näi just olevat teab mis nõudlust.

Kuid igal juhul on uus presidentuur alanud otsekoheselt ja see annab palju lootust.