Valimisi tuleb muuta

Inimene, kes võtab peatselt sisse koha presidendirollis, on alles tundmatu. Tuleb anda aega ennast selles ametis näidata. Eesti Vabariigi põhiseadus pühendab ainult kahele riiklikule inimesele omaette peatüki, need on president ja õiguskantsler. Viies peatükk kujutab endast presidendi üksikasjalikku ametijuhendit 34 konkreetse kohustusega. Ehkki kollane meedia on armastanud läbi aastate peatuda soengutel, lipsudel, kleitidel ja autodel, on tõelised kohustused sellisest seltskondlikust meelelahutusest sama kaugel kui Tallinna linn Andromeeda udukogust. Põhiseaduse 5. peatüki paragrahvid 77 ja 78 annavad riigipeale need ülesanded, mille täitmise järgi on selles ametis olnud inimesi õige hinnata. Nende täitmisele asub Kersti Kaljulaid alates 10. oktoobrist.

Toomas Hendrik Ilves aga ei ole veel ametist lahkunud. Me keegi ei tea, kas tal on absoluutselt kõik otsused juba tehtud ja kõik presidendikõned peetud. Enne kui punkti ei ole pandud, pole seda pandud. Elu võib absoluutselt igal hetkel nõuda veel mingit otsust. Korrakem taas väga tõsiselt, et riik ei uinu kunagi, ühekski sekundiks, ta toimib lakkamatult ja järjepidevalt. 

Hinnang lahkuva riigipea tööle? Nagu näitab kogemus kõikide meie eelmiste presidentidega, on mõistlik lasta ajal üksjagu edasi voolata ning analüüsida olulist rolli mänginud inimeste summaarseid tegusid distantsilt, siis saab pilt objektiivsem. 

Presidendivalimiste seekordne käik aga ei rahuldanud arvatavasti mitte kedagi Eestis.

Nende valimistega seoses on eriti tähelepanuväärne, et ikka laiemalt ja laiemalt hakati mõistma praeguse valimiskorra nõrkusi nii juriidilises, praktilises kui ka emotsionaalses plaanis. Kui ma kevadel ühes artiklis valimiskorra puudulikkuse teemat puudutasin, siis oleks nagu vastu kiviseina jooksnud. Annaks taevas, et see arutelu nüüd jälle ei vaibuks või ei muutuks populistlikuks poliitiliseks kukepoksiks, vaid jõuaks tõelise, sisulise diskussioonini ning sedakaudu rahvast rahuldava tulemuseni. Rahva kasvava rahulolematusega mittearvestamisel võivad pärast äsja toimunut olla drastilised ja ootamatud tagajärjed. 

Kui vaidlus käib pelgalt selle vahel, kas meil peaks olema tulevikus presidendi otsevalimised või mitte, siis on see poolik vaidlus. Miks? Kui kehtima jääks kaude valimine, siis sõltuks väga palju sellest, kuidas täpselt kehtivat korda parandatakse. Näiteks: kas valimiskogu jääb või ei jää alles; kui jääb, siis kas valimiskogus võidab lihtsalt kõige rohkem hääli saanu või on kasutusel mõni muu valem otsuse langetamiseks; kui kandidaate seatakse praeguse nelja päeva asemel üles näiteks neli kuud varem, siis kas kandidaate võib kõigi nende kuude jooksul lisanduda või mitte, jne. Kui kehtestada aga otsevalimised, see tähendab, kui muuta ka põhiseadust (mida ma põhimõtteliselt pooldan), siis on näiteks vägagi oluline, kas kandidaate saavad üles seada ainult erakonnad või ka rahvas erakonnaväliselt, see tähendab teatud hulga kogutud allkirjadega. Otsevalimiste puhul saab ka järsult olulisemaks, et kandidaatide kampaaniate rahastamine oleks täpselt sätestatud ja selle kontrollimine tagatud juba ette. Jne.

Kui valijameeste kogu ei saanud otsustamisega hakkama, siis puhkes emotsioonide tormilainetus. Kuid tühjade sedelite kasti laskmisega ei rikkunud mitte keegi seadust ja seepärast ei mõista ma seda süüdistuste tulevärki. Seadusest kinnipidamine ja südametunnistuse järgi tegutsemine on demokraatia kaks tugevat alustala, nii et milles oli nende isiklikuks muutunud süüdistuste olemus tegelikult?

Seadustesse mitte süvenemine tekitas pika kampaaniaperioodi jooksul üldse kummalisi nähtusi. Ülalnimetatud põhiseaduse paragrahvid olid väga vähe fookuses, nii et vahel domineeris joonistusvõistlus, vahel oleks justkui otsitud Eestile superstaari ja vahel justkui teist peaministrit, kes esimest kontrolliks.

Ceterum censeo: presidendivalimiste korda tuleb muuta!