Kaljulaid ei võlgne riigikogule midagi

Eesti sai hea presidendi. Ka valimiskogus oli reaalne võimalus president valida kahe presidendiks sobiva kandidaadi hulgast. No ei läinud nii.

Seadus näeb sellisel juhul ette valimiste riigikokku tagasipöördumise, andes ette ka ajakriteeriumi. Selle võimaluse kasutamise teooriast sai praktika. Eeldan küll, et järgmisel korral, viie aasta pärast, on eesmärk ikka võimalikult vara (riigikogus) asjaga ühele poole saada, mitte rääkida, et näe, 2016 tegime nii ja ei juhtunud midagi. Tõesti ei juhtunud, aga pika kampaania tegijatele peab ikka ka motivatsiooni jääma.

Kindlasti oli õppetunde ka erakondadele, kas või selles, palju kellelgi kandidaate rivis on. Vastav kogemus oli ometi ajaloost võtta Tulviste-Kelami kunagise vastasseisuna. Õppetund oli ka selles, et kompromiss tähendab kompromissi, mitte seda, et ühe erakonna kandidaat olgu teistele ainuvõimalik kandidaat, ükskõik kui hea ta on.

Hindan kõrgelt vanematekogu ratsionaalset lähenemist, sealhulgas seda, et juba end igakülgselt näidanud ja kandideerinud kandidaadid enam püünele ei pääsenud. Ka see, et ei mängitud pseudodemokraatiat, et anname ühele kandidaadile 68 allkirja ja leiame veel ühe lolli, kes on nõus ka kandideerima, et saaks ikka valida.

Mulle tegi natuke nalja riigikogu liikmete jutt Kersti Kaljulaidi tundmatusest. Põhikooli lapsed ei peaks tingimata olema kursis Kersti Kaljulaiu senise tegevusega, riigikogu liikmetel aga peaks mingi elementaarne teadmine olema. Head meelt tegi, et valimata jätnud EKRE-lased näitasid üles korralikku lastetuba ja valituks osutunud presidenti õnnitlesid. Kersti Kaljulaidist saab nende president ka.

Ma pole nõus väitega, et tegemist on enamikule sobiva portselanpresidendiga. See, et tulevane president näitas üles sõbralikkust ja tänulikkust, ei tähenda, et ta oleks riigikogule midagi võlgu, ja kriitikat ei saa olema. Sõbra kriitika on kindlalt tõhusam kui inimese oma, kelle arvamus sulle korda ei lähe. Ootan, et loodusteadlasest president ka keskkonnateemadele tähelepanu pööraks. Arnold Rüütlile on selles vaja väärikat järeltulijat.

Igal presidendil on olnud oma käekiri. Kui siiani oli võimalik mahtuda kolme parima sõjajärgse presidendi hulka, siis president Kaljulaidi esimese ametiaja lõpp jätab kellegi neljandaks. Kindel on see, et Lennart Meri jääb konkurentsi.

Kuidas võtta kokku president Toomas Hendrik Ilvese ametiaega? Eks saame järgmise nädala lehtedest lugeda. Kindlalt võib öelda, et see polnud hall aeg, vaid pigem kirev väga erinevas mõttes. Kindlasti jääb see paljudele meelde kui kikilipsu, presidendi muusikalembuse, eelmise presidendiproua hobide aeg. See kõik oli.

Mis peaks kindlasti meelde jääma, on president Ilvese pühendumine julgeolekule ja sõprade toetamisele. Kas mäletate 2008 Vene-Gruusia sõja aegset visiiti Tbilisisse või tema pühendumist digitemaatikasse? Jaapani eelmine suursaadik Tetsuro Kaiga rääkis, kuidas president Ilves suutis kuulama panna Jaapani IT-inimesed. Inimesed, kel peaks kõik selge olema.

Mulle jääb isiklikult meelde president Ilvese riigivisiit Iisraeli, sealhulgas kohtumine meie hulgast äsja lahkunud nende toonase presidendi Shimon Peresiga ning meie presidendi osavõtlikkus Ida-Virumaa saatuse kohta.