Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas rentida või omada?
Katrin PetersonFoto: Erakogu
Rentimise ja omamise valimise vahel tulevad tihti mängu tegurid, mis ei ole otse rahas mõõdetavad, kirjutab Danske Banki krediidiriski analüütik Katrin Peterson.
Esiteks, vara omandatakse pikaks ajaks. Järelikult tuleb suuta tulevikku ette näha ja määratleda, kuidas tasakaalustada vara omamisest ning ülalpidamisest tingitud paindlikkuse vähenemist.
Piltlikult öeldes on küsimus selles, kas koda on teole koormaks või kasuks? Ettevõtte jaoks on arutelukoht selles, kas kaitset oleks vaja alati, või piisaks õigesti prognoositud aegadel koja rentimisest.
Teiseks, vara omamisega lisanduvad selle ülalpidamis- ehk halduskulud. Kinnisvara puhul näiteks parenduskulud ja vastavusnõuete jälgimine, sõidukite puhul hooldus ja teenindus. Näiteks tigu on hädas, kui koda katki läheb, erakvähk võtab uue merikarbi.
Kolmandaks tuleb arvestada, et ühel hetkel tuleb vara utiliseerida või realiseerida, mis on kulukas. Reeglina on rendileandjal parem arusaam nii vara haldamisest kui realiseerimisvõimalustest, tänu sellele suudab ta järelturul tõhusamalt tegutseda.
Ratsionaalseks vara omandamiseks peab seega tundma valdkonda ja nägema suurt pilti. Kui ettevõtte know-how on hoopis teises valdkonnas, siis on tõenäoline, et rendileandja suudab vara tõhusamalt hallata ja lõpuks kujuneb see ka rendile võtjale odavamaks.
Kinnisvara ja sõidukite rendi kõrval on sellise tõdemuseni jõutud ka kitsamates valdkondades. Näiteks hotellid eelistavad voodipesu rentida, mitte omada, sest hotelli põhikompetents on kliendi majutamine, mitte tekstiilihooldus.
Rentimine ei ole siiski võluvits, mis lahendab kõik probleemid. Rentimise peamine eelis on paindlikkus ja rendilepingu sõlmimisel peaks endalt küsima, kas see tingimus on täidetud.
Ei ole harvad juhud, kus rentnik on pikaajalise katkestamatu lepinguga enda kanda võtnud rendileandja pikaajalise riski ning majanduskonjunktuuri muutumisel jäänud kohustuste täitmisega hätta. Paindumatu rendileping on muutnud nii mõnegi rentniku maksejõuetuks.
Kui pikaajalised piisavad sissetulekud on kindlad ja soetatava vara valdkond selge, on õige omandada. Kui aga turukõikumised on suured ja vara ei ole kasutaja tegevuse spetsiifiline põhivahend, on parem rentida. Tigu panustab ühele kojale ja kasvab koos sellega, erakvähk võtab aga kasvades varjuks uue merekarbi.
Autor: Katrin Peterson
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.