Türgi suhtedraama

Rahvusvahelises elus tuleb sageli ette olukordi, kus esmapilgul tühisena näivad siseriiklikud nägelemised võivad tuules paisuda ning esile kutsuda tõsisemaid vapustusi ja suhete korrigeerimisi piiritagustega. Suurim roll selles on näivusel endal, sest kui täit tõde ei suudeta dokumentaalselt tõestada, siis hakkavad levima need versioonid, mis ei ole mitte ainult usutavamad, vaid ka kasumlikumad poliitilise kapitali hoidmise ja kogumise kontekstis.

Nii juhtus ka Türgis, kus 15. juuli ebaõnnestunud riigipöördekatse ei tähista ainult islamistliku AKP ja selle liidri Recep Tayyip Erdogani arveteõiendamist ühe teise islamistliku rühmitusega, mida tuntakse Güleni liikumisena. Vaid, et kaalule on seatud ka Türgi transatlantilised suhted ja liitumisperspektiiv Euroopa Liiduga. Tõsi, see viimane ei ole kunagi olnud tõsiseltvõetav variant, vaid ELi ebasiiras soov hoida Türgit lõa otsas.

Mida me siis õigupoolest teame? Teame seda, et Erdogani ja Güleni teed läksid lahku 2013. aastal, mil lahvatas mitut Erdogani valitsusse kuuluvat ministrit puudutav korruptsiooniskandaal. Väidetavalt olnud gülenistide mõju Türgi sisepoliitikale juba siis nii määrav, et sisseimbumine riigistruktuuridesse, samuti armeesse, politsei- ja kohtusüsteemi ähvardas oluliselt kõigutada AKP jalgealust.

Teame ka seda, et Güleni nn valgustuslik islam ei ole piirdunud üksnes usus eksinute äratamisega, vaid et liikumine on omandanud sellised organisatsioonilised mõõtmed, mis võimaldavad tegeleda nii heategevuse, hariduse edendamise kui ka meediakanalitega. Alates 1999. aastast elab Fethullah Gülen Ameerika Ühendriikides ja suunab väidetavalt nn paraleelriigi ülesehitust Türgis.

Veel on siia maale jõudnud tõsiseltvõetavad ülevaated sellest, kuidas putšijärgse arveteõiendamise käigus on töölt vabastatud umbes 50 000 inimest. Nende hulgas on nii sõjaväelasi kui ka ajakirjanikke, sekka piloote, teadlasi, kultuuritegelasi, riigiametnikke ja muudel elualadel tegutsejaid. Võimud on sulgenud tuhandeid koole, ärisid, fonde ja meediakanaleid, millele omistatakse väidetav seos Güleni liikumisega. Tagatipuks on võimud arestinud 4 miljardi USA dollari väärtuses Gülenile kuuluvaid varasid Türgis. Kuid lisaks väidetavatele gülenistidele on puhastus tabanud ka kõiki neid, keda võidakse seostada kurdi separatismi toetamises.

Türgi kindralid on neljal korral sekkunud poliitikasse ja kukutanud valitsusi ilmaliku riigimudeli kaitsmise tähe all – aastatel 1960, 1971, 1980 ja 1997. Asjaolu, et Ameerika Ühendriikide käsi on olnud mängus varasematel Türgi riigipööretel, pole ka teab mis uudis. Seda enam, et Türgil on oluline sõjalis-strateegiline roll NATO lõunatiival ja võimekus panustada keerukate konfliktide ohjeldamisele kogu Lähis-Ida piirkonnas.

Olukorras, kus lääs eesotsas USA ja ELiga kutsusid Erdogani üles ennekõike vaoshoitusele nn puhastustöödes ja alles seejärel mõistsid hukka põhiseadusliku korra vastased väljaastumised, süvendasid türklastes kahtlusi veelgi. Rääkimata sellest, et Ameerika Ühendriigid ei ole pidanud Güleni-vastaseid süüdistusmaterjale piisavalt veenvaks, et teda Türgile välja anda.

Ilmselt ei pruugi me lähiajal oluliselt uusi fakte teada saada. Näivus seevastu on oma laastamistööd liitlassuhetes alustanud. Erdogan on seadnud Güleni väljaandmise USA-Türgi suhete lakmustestiks. EList kostab hääli, et nn puhastus väidevatest gülenistidest, samuti selle mastaapsus, on räiges vastuolus euroopalike väärtustega, rääkimata siis veel Erdogani väljakäidud lubadusest taastada Türgis surmanuhtlus. ELi viisavabadus türklastele võib jäädagi õrnroosaks unelmaks.

Olulisemgi veel, vaatamata Vene sõjalennuki allatulistamise vahejuhtumile, on praegu käimas Türgi-Vene suhete soojenemine. On neid, kes ei räägi ainult business as usual suhete taastumisest, vaid hoiatavad ette alliansi lagunemise eest. NATO ilma Türgita oleks tõsiseim väljakutse sõjajärgse Euroopa julgeolekuarhitektuurile.

Ideaalis peaksid Eesti välispoliitika kujundajad juhinduma oma otsustes võimalikult üksikasjaliku ja tõepärase teabe olemasolust. Tegelikkuses laseme endid näilisusest mõjutada või joondume nii, nagu tundub praegu kasulikum. Näilisus räägib sellest, et gülenistid korraldasid riigipöörde ja selle niidiotsad võivad välja viia mitte ainult ühte Pennsylvania häärberisse, kus Gülen redutab. Vaid ka CIAsse. Selmet siis seista põhiseadusliku korra taastajate poolel, pigistada silm kinni nn puhastuse ees ja toetada Güleni väljaandmist Türgile.

Tegelikkus räägib sellest, et USA-Türgi liitlassuhete halvenemine on hullem kõikvõimalikest stsenaariumidest ja sestap käitumisjuhis edasiseks ei erine palju sellest, mida näilisusele tuginedes võinuks rakendada. Meile on kindlasti oluline strateegiline liitlassuhe Türgiga. Sõltumata siis juba sellest, kas ja kuidas näilisus vormib tegelikkust. Või kas suhtedraama „Sajandi armastus“ hakkab elama iseseisvalt oma elu.

Autor: Eiki Berg