Hinnatõus suurendab tootlikkust

Üldjuhul kipuvad inimesed tootlikkuse all mõistma mingi protsessi automatiseerimist või efektiivistamist. Praegu suudab linnaliini bussijuht kaheksatunnise tööpäeva jooksul sõita 480 km (lubatud piirkiirus 60 km/h – kui tal õnnestuks sama ajavahemiku jooksul läbida 960 km, oleks ta tootlikkus kaks korda suurem (ja tema puhul võiks rääkida palgatõusust).

Unustatakse kõige lihtsam tootlikkuse suurendamise viis: piisab ka toote või teenuse hinna tõstmisest – kohe on tootlikkus suurem. See viib meid järgmise teema juurde, milleks on väliskapitali väidetav lahkumine Eestist.

Põhjusena tuuakse ette, et Eesti tööjõukulud on saavutanud taseme, kus mingit toodet toota või teenust pakkuda ei ole majanduslikult otstarbekas ja kasulikum on viia tootmine järgmisesse madalate tööjõukuludega riiki. Et meie majanduse üks strateegilisi eesmärke on vabaneda odava allhanke tegemisest ja liikuda väärtusahelas kõrgemale – suurema lisandväärtusega tooteni, siis ei ole ainult odavale tööjõule suunatud välisettevõtja lahkumine koht, mille pärast pikalt muretseda. Iseküsimus muidugi, kas me seda uut ja väärtuslikumat asja ka teha oskame.

Olukord palgaturul on viimaste aastatega paranenud. Kõige olulisem muutus on, et järjest rohkem organisatsioone tõstab palkasid diferentseeritult (st mitte kõigil töötajatel ei tõuse palk ühesuguse protsendi võrra, vaid protsent varieerub sõltuvalt töötaja tööpanusest ja/või arengust).

Siin tasub kohe rääkida ka aeg-ajalt arutuse all olnud ideest avalikustada erasektori palgad. Küsimus on, mida me sellega saavutada tahame: teada konkurentsitihedal tööjõuturul teiste ettevõtete palganumbreid (siis ei pea töötaja üle-ostmisel enam vaeva nägema nuputamisega palju ta palka saab, et teha suurem pakkumine, vaid saaks kohe suurema numbri lauda tuua) – või soovime, et ebavõrdsus kaoks (samal tasemel, sama tööd tegevad inimesed saaksid enam-vähem ühesugust palka).

Esimesel juhul: ettevõtjad leiaksid mooduse palganumbreid avalikkusele sellistena näidata, nagu nad seda soovivad. Rääkimata sellest, millist segadust see palkade võrdlemisel tekitab – sama ametinimetus ei tähenda ju sama keerukusega tööd, ning kui ka töö on sama, võib tulemuslikkus oluliselt erineda. Inimestena oleme võrdsed, töötajatena tööpanuse mõttes sageli mitte.

Teisel juhul: soovides vähendada ebavõrdsust, piisab sellest, kui organisatsiooni sees on palgad või palgavahemikud avalikud. Kui töötaja teab, miks ja mille eest ta palka saab ning kuidas on võimalik oma palganumbrit suurendada, jääb juhil stressi vähemaks; enam ei astu töötaja nii tihti suvalisel hetkel uksest sisse ja ei teata, et nüüd oleks aeg palganumber üle vaadata.

Täiendav moodus on palganumbrite (või palgavahemiku) avaldamine töökuulutustes. Tunnustan ettevõtteid, kes seda praegu teha julgevad. Nii mõnelgi ettevõttel jääb palganumbri lisamine töökuulutusse ainult selle taha, et kuna seda keegi ei tee, siis ma ka igaks juhuks ei pane.

Tööle kandideerija seisukohast: kui ta ei oska internetist otsida fraasi „palgad Eestis“ ja kasutada seal toodud lehel mõnda palgastatistika andmebaasi, siis vaevalt teda päästaks ka see, kui kõikide ettevõtete palgad oleksid avalikult kättesaadavad.