Otsitakse näljast

Pole lihtne mõõta majanduse seisukorda, aga kui peaks valima ühe näitaja, siis on see SKP. 2016 aasta II kvartalis kasvas Eesti SKP 0,8%, mis tähendab, et seisame samahästi kui paigal.

Ühe teooria kohaselt ei pruugi asjad nii halvasti olla, sest raske on majanduskasvu objektiivselt mõõta. Majandus on järjest rohkem liikumas tehnoloogia ja tarkvara suunas ning kuna uued tooted on erinevad oluliselt varasematest, alahindab tavapäraselt arvutatav SKP tehnoloogia lisatavat väärtuse kasvu ühiskonnas. Selle teooria kohaselt pole probleem majanduses, vaid statistikas.

Teisalt: näeme ja tunneme ju iga päev, et majanduskeskkond on moonutatud ning reaalmajandus ei taha kuidagi kasvada. Tänu poliitikute ja keskpankade koostööle on tehtud palju nn stimuleerivaid otsuseid, mis on kosutanud finants-ja kinnisvaraturge, kuid ei ole kaasa aidanud reaalmajanduse arengule. See ei puuduta mitte ainult Eestit, vaid kõiki meie naabreid ja ka suuri arenenud riike, nagu Saksamaa, USA jne.

Eesti roll ei ole parandada maailmamajandust, vaid suurte muutuste vahel leida oma tee. Eelkõige peame parandama enda konkurentsivõimet välisturgudel, olema valmis riski võtma ning ise investeerima Eesti majandusse.

Selleks, et olla välispartneritele võrdne osapool, on vaja usaldust. Usalduse võitmine eeldab tuntust, seda nii eraisikute, ettevõtete kui ka riigi tasandil. Seega peaksid nii riik kui ka ettevõtted panustama igal võimalikul viisil Eesti kui kasvava ja ettevõtliku riigi imago turustamisse. Seda tuleb teha fokuseeritult ja pidevalt. Keegi ei oota meid. Peame ise ukse leidma ja siis sisse astuma.

Eraisikute palgad Eestis kasvavad ja samuti on neil suhteliselt lihtne laenu või liisingut saada. See kõik on tekitanud natuke jõukama tunde, järjest rohkem inimesi satub poodi, restorani ja ka autokaupmehe juurde. Suurenenud on sisemaine tarbimine ja import. Ent kui eraisikud on valmis hoogsamalt kulutama, siis ettevõtted hoogsalt investeeringuid ei tee.

Viimase kahe ja poole aasta jooksul on Eesti ettevõtete investeeringud olnud langustrendis. Eelmisest majanduskriisist on juba kaheksa aastat möödas, kuid endiselt tundub, nagu see oleks juhtunud eile. Ettevõtted suhtuvad uute investeeringute tegemisse ja laenamisse väga ettevaatlikult. See ei ole otseselt halb – aga kui ettevõtja ei võta riski, kes siis veel. Ain Hanschmidt on õigesti öelnud: ettevõtja olemine on nagu ratta selga istumine, ja kui sa oled kord juba sadulasse istunud, siis tuleb vändata, sest kui sa ei vänta, siis hoog raugeb ja sa kukud ümber. Teisisõnu, kui sa ei investeeri, siis sa ei kasva, ja kui hoogu sees ei ole, siis ettevõte hääbub.

Kohati tundub, et Eesti ettevõtluses on toimumas generatsioonide vahetus. Suur osa ettevõtjaid on jõudnud järjele, mis rahuldab nende elustandardi ootusi. Öeldakse, et kunstnik peab olema näljane, siis sünnivad väärtuslikud teosed. Sama ootaks ka Eesti ettevõtjalt. Majandusele tooks kasu noorte ja näljaste ettevõtjate pealetung.

Paljud Eesti ettevõtted on välisfirmade tütarettevõtted või filiaalid. Nende peamine motivatsioon on teenida siin suuremat tootlust kui koduturul, mis on loogiline ja mõistetav. Sama soov on ka Eesti ettevõttel, kes investeerib välisriiki. Väliskapital jääb Eestisse seni, kuni ta teenib siit kasumit. Tunnustust väärivad Eesti ettevõtjad ja välisfirmade kohalikud tegevjuhtkonnad, kes leiavad julgust osta väliskapitalile kuuluvad osalused. Sooviks, et meil oleks rohkem otsustusõigust Eesti majanduse käekäigu üle. Vajalik kapital on nende tehingute tegemiseks Eestis olemas. Oleme aastatega kapitali kogunud vaikselt, aga kindlalt. Deposiitide maht on Eesti ajaloo kõrgeimal tasemel. Pigem on raske kogunenud kapitalile mõistlikku tootlikkust leida.

Pankade bilansimahud kasvavad, aga seda mitte laenuportfellide, vaid hoiuste mahtude arvelt. Võib ju tunduda, et pangad ei soovi laenata, leiavad ühe või teise ettekäände laenu väljastamisest keeldumiseks. Päriselt otsivad pangad finantseeritavaid projekte tikutulega. Eestis on üheksa panka ja seitse panga filiaali. Ükski hea projekt ei jää täna finantseerimata.

Võitlus nii heade inimeste kui kapitali pärast on tihe. Eesti peab praegu investeerima selleks, et viie aasta pärast olla oluliselt atraktiivsem keskkond. Siia peab olema lihtne tulla, siin peab olema mugav töötada ja – mis kõige tähtsam – hea elada. Demokraatliku riigikorra ja kapitalistliku majanduskeskkonna võlu ning samas ka valu on selles, et kui asjad ei lähe hästi, ei ole kedagi peale iseenda süüdistada. Peame keskenduma sellele, mida teeme hästi ning tegema seda homme paremini kui täna. Kui me praegu ei investeeri varadesse, mis homme võiks toota suuremat rahavoogu, siis oleme peale euroteotuste kulutamist viie aasta pärast tagasi samas kohas kus praegu.