Parem pension on enda teha

2015. aastal oli Eestis keskmine riiklik pension 322 eurot ja keskmine palk umbes 1065 eurot. Riiklikust pensionist ei piisa miinimumnõuete täitmiseks. Teades demograafilise olukorra tõsidust, on Eesti riik toimetanud ennetavalt. 2001. aastal loodi kohustuslikud pensionifondid.

Juba alates 1998 on riik võimaldanud tulumaksusoodustusega vabatahtlikku pensionikogumist. Osa inimesi juba saab pensioni teisest sambast ning nende puhul on palga ja pensioni suhe oluliselt parem. Pensioni suurus koos teise samba pensioniga oli 2015. aasta lõpus 368 eurot ning teise samba osatähtsus kasvab ajas.

Vabatahtlikult pensionilisa kogumine on Eestis veel vähepopulaarne. Ent rahvastik vananeb ning inimeste ootused on üha suuremad. Pensioniks soovitakse Eestis saada 60-70% viimasest palgast, nii nagu Soomes ja Rootsis.

Edasilükatud pensioniiga on käegakatsutav lahendus, mida kaalutakse paljudes riikides, ka Eestis. Kuna inimesed elavad kauem, siis arvatavasti saavad nad pikemat aega efektiivselt töötada.

Kaalutud on ka pensioniea sidumist oodatava elueaga. Selge, et töötava elanikkonna vähenemise tõttu on kogemustega inimesi tööle vaja. Eestis kasvab pensioniiga juba praegu, 2026. aastaks jõuab see 65. eluaastani, 2036. aastaks võiks see ulatuda 67. eluaastani.

Pensioniea sujuva tõstmise poolt räägib asjaolu, et Eesti inimeste tervena töötatud aastate arv vajab samuti aega, et paraneda.

Pensioniea tõstmisest üksi ei piisa, sama oluline on suurendada pensioniks säästetavaid summasid. Kui pikemaajalisem eesmärk on pakkuda pensioni nagu Soomes või Rootsis, siis peame suunama pensionitoodetesse oluliselt rohkem vahendeid. Ja kogutud summasid tuleb targalt investeerida – tegemist on siiski inimeste pensionisäästudega, mitte riskikapitaliga.

21. juunil kirjutas Tiina Kangro pensionifondide teise samba teemal Eesti Ekspressis: „/--/liitudes ei lubatud meile nulli, vaid kasvu. Vähemalt sellist, nagu pensionifondid toodavad Rootsis, Soomes või Saksamaal.“ Vaatame siis korra numbreid lähemalt.

Võtame näiteks Rootsi, mis on Euroopa üht kõrgemat pensioni maksev riik. Rootsi pensioniportaali Minpension.se järgi pärineb kehtiv süsteem 2003. aastast, koosnedes kolmest osast: üldisest pensionist, tööandjapensionist ja isiklikest säästudest. Üldpension koosneb omakorda kolmest osast: riigi hallatav tinglik kogumispension, personaalne kogumispension ja garanteeritud riiklik pension.

Rootsis suunatakse esimesse ja teise sambasse 23 protsenti inimese palgast. Tööandjapensioniga, mida nimetatakse Rootsis teiseks sambaks, on liitunud 90 protsenti töötavatest inimestest. Isiklikke sääste kolmandasse sambasse kogub vabatahtlikult 38 protsenti inimesi vanuses 20-64 eluaastat.

Pensionisüsteem katab kokku 7,7 miljonit inimest. Garanteeritud riiklik pension on umbes 830 eurot, mille saamiseks tuleb vähemalt 40 aastat töötada, maksimaalne pension on 3853 eurot. Rootsi statistikaameti andmetel on näiteks müüja keskmine töötasu Rootsis ligi 2600 eurot kuus.

Suur osa Rootsi pensionitoodetest on kindlustuse vormis, ent on ka Eesti omadega võrreldavamad pensionifondid (Premium Pension). Viimaste keskmine tootlus perioodil 2000-2015 jäi alla viie protsendi, seega ei erine oluliselt Eesti pensionifondide keskmisest tootlusest.

Kui tahame, et Eestis kasvaksid pensionid Põhjamaadega võrreldavaks, peame ennekõike rohkem säästma nii teise kui ka kolmandasse pensionisambasse.

Pensioniteemaline debatt jätkub, kuid ainuüksi arutelud ei too kahjuks Eesti fondidesse inimesi juurde ega suurenda pensionivarade kasvu. Viimane sõltub praegu peamiselt töötasude suurenemisest ja väärtpaberite hindadest.

Arutelu ühiskonnas peaks oluliselt rohkem keskenduma suuremale säästmisele ning tuleks palju rohkem kinnistada põhimõtet, et muretu pensionipõlve nimel tuleb igaühel ka ise tegutseda. Samuti on oluline paljuräägitud, ent Eestis pea olematu tööandjapensioni käimalükkamine.Tööandjapensioni või muu täiendava pensioniks säästmise süsteemi puudumine on peamine, mis meid enamikust naaberriikidest eristab. See on mõttekoht. Tööandjapensioni kõrvale jättes on selge, et 21. sajandi demograafiliste probleemide valguses on muretu pension nii siin kui ka teispool lahte ikkagi eelkõige iga inimese enda teha.