Samm kõrghariduse uue tasemeni

Tehnoloogia areng on ühiskonnas kaasa toonud suuri muutusi, kuid praegu on meil Eestis ikka veel valdkondi, kus oleme paigal püsinud aastaid, kui mitte aastakümneid. Üks selline valdkond on kõrgkoolides tudengitele erialaste teadmiste ja oskuste õpetamine. On aeg pöörata kõrghariduse andmisel uus lehekülg ning viia kõrgkoolis antava hariduse kvaliteet tasemele, mis vastab tööturul nõutud oskustele ning paneb tudengitel loengutes ja seminarides silma särama.

Kõrgkoolides õpetatakse sadu erinevaid erialasid ning igaüks neist vajab erinevat metoodilist lähenemist. Samas ühendab kõiki kõrgkoolide erialasid üks ühine õpiväljund – õpitud eriala peab andma tudengile oskusi ja teadmisi oma valdkonnas tegutsemiseks. Parim võimalus anda tudengitele erialaks vajalikud teadmised ning oskused on integreerida eriala ainete õpetamisse vastava valdkonna asjatundjad, kes nende teemadega tööalaselt iga päev kokku puutuvad.

Tallinna Tehnikaülikooli ja Ettevõtluskõrgkooli Mainor lektorina tean, et kõrgkoolis õpetav akadeemiline personal on oma erialal väga kompetentne, kuid praegu kiirelt muutuvas maailmas ei suuda isegi nemad olla oma valdkonna kõikide muutustega kursis. Kuigi mõni üksik õppejõud kaasab eriala ainete õpetamisse valdkonna asjatundjaid, siis on see kõrgkoolides pigem erand kui reegel. Seda kinnitab ka Tallinna Ülikooli üliõpilaste seas läbiviidud laiapõhjaline õppekorralduse tagasiside uuring, millele vastas 2169 tudengit. Pooled vastanud üliõpilastest tõid välja, et nad sooviksid näha rohkem välisõppejõude.

Mina olen loengutesse kaasanud kolm tippspetsialisti erinevatest Eestis tegutsevatest ettevõtetest ning tudengitelt saadud tagasiside põhjal on minu kindel veendumus, et see lähenemine on õige. Tudengid mainisid, et need asjatundjad olid neile suur eeskuju ning saadud teadmised olid väärtuslikud, et mõista valitud eriala praktilist tausta.

Kui soovime tudengit ette valmistada teda ees ootavaks eluks ja pakkuda talle teadmisi, mida ta hiljem oma erialal kasutab, siis on vaja kõrgkoolides õpetatavatesse eriala ainetesse ja õppekavade koostamisse vähemalt osalise ajaga integreerida asjatundjad, kes on antud valdkonna muutustega, parimate praktikate ja oskustega kursis ning suudavad neid edasi anda meie järgmise põlvkonna majanduskasvu vedajatele.

Ainult loengusaalis koolipingil istudes on keeruline lahendada elulisi ja praktilisi probleeme. Selleks, et tõsta kõrghariduse kvaliteeti ning viia õpetamise tase maailma tippkõrgkoolidele lähemale, on vaja õppeainetesse lõimida ettevõtete külastusi koos praktiliste juhtumianalüüsidega. Õpetamismetoodika, kus tudeng arvutab loengus taskuarvutil intresse, aga ei saa päriselus aru krediidikulukuse määra sisust ning seetõttu teeb talle kahjulikke finantsotsuseid, ei täida eesmärki. Tudeng tuleb viia loengusaalidest välja ning näidata talle, kuidas tegelikult ettevõtte protsessid toimivad, millised on antud valdkonna töötajate igapäevased tööülesanded ning milliste praktiliste probleemidega tuleb ettevõttel igapäevaselt silmitsi seista.

Olles tudengitele korraldanud ettevõtte külastusi, nägin, kuidas nende suhtumine õppetöösse muutus. Tudeng, kes on käinud ettevõttes kohapeal ning analüüsinud praktilisi probleeme, mõistab paremini seost loengutes õpitu ja elus kogetu vahel ning on motiveeritum loengutes õpetatavat materjali omandama. Tallinna Tehnikaülikoolis 2015. aasta 796 lõpetaja seas läbiviidud rahulolu uuringust selgus, et tudeng soovib õpingute jooksul omandada rohkem erialaseks tööks vajalikke teadmisi ja oskusi. Igavad loengutunnid pliiatsi ja paberiga on minevik – interaktiivne tudengit kaasav praktiliste kaasuste lahendamine on tulevik.

Nii rahvusvahelised suurkorporatsioonid kui ka Eesti kohalikud väikeettevõtted nendivad, et andekatest talentidest on suur puudus. Ettevõtjat painab küsimus, kuidas oleks võimalik talente märgata ja nad enda ettevõttesse tööle saada.

Saksamaal Dresdeni Tehnikaülikoolis õppides puutusin kokku huvitava programmiga, kus selle kõrgkooli eriala ainete parimatele tudengitele pakuti silmapaistvate akadeemiliste tulemuste eest tasustatud osalist töökohta partnerettevõttes. Programmis osalenud ettevõte oli talentide kaasamisel paindlik ja võimaldas neil kõrgkooli välisel ajal osalise koormusega tööl käia. Peale kõrgkooli lõpetamist asus tudeng üldjuhul samasse ettevõttesse tööle. See süsteem andis tudengile kindlustunde tuleviku jaoks, võimaluse rakendada õpitut praktikas ning motivatsiooni kõrgkoolis eriala ainetel maksimaalselt pingutada.

Eesti kõrgkoolides tuleks rakendada samataolist programmi talentide leidmiseks ja tunnustamiseks. Parimate tudengite leidmise protsess oleks õppejõu ning ettevõtte vaheline koostöö ning sisaldaks endas akadeemiliste saavutuste ja praktiliste juhtumianalüüside lahendamise oskuse hindamist. See programm aitaks varakult tulevasi talente ettevõtjatega kokku viia ning lahendaks vähemalt osaliselt ettevõtetes valitseva talentide puudujäägi.

Kõrgkoolide, tudengite ja ettevõtjate vahelise koostöö loogilise jätkuna peaksid kursuse- ja lõputööd olema kirjutatud teemadel, mis looksid ühiskonnale, ettevõtetele ja organisatsioonidele lisandväärtust. Suurem osa Eesti kõrgkoolide tudengeid ei tea, millest nad sooviksid lõputööd kirjutada ja ootavad selleks sisendit juhendajatelt. Juhendaja, kes suures osas on seotud akadeemilise maailmaga, ei oska paraku suurele hulgale tudengitele piisavalt huvitavaid ja praktilisi teemasid välja pakkuda. Selle tulemusena on tudengi motivatsioon lõputöö õigeaegselt valmis kirjutada madal.

Paljudel ettevõtetel on analüüsi vajavaid teemasid ja valdkondi rohkem, kui nad ise oma ressursiga jõuavad läbi töötada. Siin tulekski kaks osapoolt kokku viia ning pakkuda tudengile motiveerivaid praktilisi probleeme ning teiselt poolt aidata ettevõtjal ettevõttes teaduspõhiselt lahendada kitsaskohti. Lisaks kõrgkooli poolsele juhendajale võiks ettevõte enda poolt lõputöö kaasjuhendajaks määrata vastava valdkonna eest vastutava asjatundja. Selle protsessiga loob tudeng ettevõttele lisandväärtust, mis loogilise jätkuna ettevõtja poolt võiks päädida antud inimese tööle palkamisega.

Integreerides neli eelpool nimetatud ideed kõrghariduse kvaliteedi tõstmisel, pakun välja kaasata kõrgkoolidesse eriala ainete õpetamisel asjatundjad, kes koos tudengitega lahendavad praktilisi juhtumianalüüse ning külastavad erinevaid ettevõtteid. Ettevõtjatel on vastutasuks võimalik saada ligipääs andekatele talentidele ning nad juba varajases faasis enda ettevõttega siduda. Lisaks oleks ettevõtja ja tudengi loomuliku koostöö jätkuna võimalik tudengil lahendada ettevõtte antud lõputöö teema raames praktilisi probleeme teaduspõhise süstemaatilise analüüsiga. Antud ideede rakendamisel võidaksid nii tudeng, kõrgkool kui ka ettevõtja. Selle idee elluviimine ei nõua Eesti riigilt kapitalimahukaid investeeringuid, kuid maksab lisandväärtust loova hariduse korral dividende Eesti ühiskonnale ja inimestele mitu põlvkonda.