Sotsiaalmaksu lagi on lahendus

Eestil on maksusüsteemi suuremateks muutusteks väga vähe võimalusi. Riigieelarvest moodustab sotsiaalmaks kõige suurema tüki, ligi kolmandiku. Väiksemgi muutus tekitab eelarvesse augu, millele katte leidmine on väga keeruline, kui mitte võimatu.

Laiali läinud valitsuse planeeritud sotsiaalmaksu kärbe 1% oleks maksma läinud 80 miljonit eurot, samas olnuks selle ergutav mõju ettevõtjale olematu, sest samal ajal on töötasud kolme aasta jooksul tõusnud 20 protsenti. Ka siis, kui Eestis oleks sotsiaalmaks null protsenti, oleks meie tööjõukulu endiselt suurem kui Lätis või Leedus. Meie keskmine palk on lihtsalt nii palju kõrgem. Kui valitsuse lagunemisest midagi head otsida, siis ilmselt jääb see ettevõtjate seisukohalt mõttetu „soodustus“ nüüd ära ja on võimalus olla avatud muudele, ühiskonnale enam kasu toovatele maksumuudatustele.

Kõige efektiivsem viis majanduse ergutamiseks on sotsiaalmaksu lae kehtestamine. Kui see ette võtta sotsiaalmaksu märkamatu alandamise asemel, ei lööks see meede auku riigieelarvesse ega sunniks poliitikuid tegema raskeid valikuid – kust selle jaoks raha ära võtta.

Eesti majanduse võimalus rahvusvahelises konkurentsis on maksimaalselt kõrge lisandväärtuse tootmine. Lisandväärtust ei tooda masinad, vaid eelkõige ajud, sest see tekib juhtimise, arenduse ja müügi kvaliteedist. Ajud aga maksavad – ja head ajud maksavad kohe eriti palju.

Kus need ajud töötavad? Üks peamisi vastuargumente sotsiaalmaksu laele on väide, et see aitab peamiselt finantssektorit. Statistika näitab siiski midagi muud – maksuameti andmetel teenis mullu kõrgemat kui kolmekordset keskmist palka Eestis 12 000 inimest. Viiendik neist töötas töötlevast tööstuses, 18 protsenti info ja side sektoris, 16% kaubanduses ja vaid 15 protsenti finantssektoris. Seega jagunevad kõrgepalgalised töökohad valdkondade vahel piisavalt ühtlaselt.

Seisame ka küsimuse ees: kust need kõrgepalgalised töötajad tulevad? Lisaks koduturu tööjõule on ülioluline ka naaberriikidest ajude kohalemeelitamine. Soomes võivad ju kõrgemad palgad olla, aga kui vaadata netosissetulekut, siis väga suurt vahet enam ei olegi. Ajude ja võrgustiku ülemeelitamine oleks meie majandusele hindamatu kasvumootor.

Sotsiaalmaksu lae kehtestamine kolmekordse keskmise palga tasemel oleks siin tuntavalt abiks, sest alandaks tööandjale kõrgepalgaliselt töötajalt tasutavat maksukoormat keskmiselt 13 protsendi võrra.

Kas meie eelarve kannataks välja sotsiaalmaksu lae kehtestamise lisaks maksualandamisele?

Puhtmatemaatiliselt maksaks kolmekordse keskmise palga tasemele maksulae kehtestamine 54 miljonit eurot, mis on oluliselt väiksem kui sotsiaalmaksu protsendi võrra langetamise kulu. Osa rahast tuleks eelarvesse tagasi suurenenud käibemaksu laekumise kaudu. Iga lisanduv kõrgepalgaline töökoht vähendaks vahet veelgi.

Lisatulu tooks ka saabuv õigusselgus varjatud või varjamatu töösuhte teemas. Mullu võttis 2300 juhatuse liiget ainult dividende. 1300 said töötasu kuni 400 eurot kuus ning tervelt 5040 juhatuse liiget ei saanud üldse töötasu, makstes vaid minimaalselt nõutavat sotsiaalmaksu.

Tööandjate ettepanek on, et isik, kelle tööjõumaksud on makstud maksulae järgi, ei peaks enam oma töösuhte olemust maksuametile tõestama. See oleks signaal kõikidele ettevõtjatele, kes praegu ujuvad segases õigusruumis ja kelle saatus sõltub kohtupretsedentide tõlgendamisest.

Sellise lihtsa ja selge süsteemi juures võivad paljud neist eelistada maksude maksmist maksulae järgi, selle asemel et olla jätkuvalt ebakindlas olukorras. Kui ka vaid kolmandik neist rohkem kui kaheksast tuhandest juhatuse liikmest maksaks maksulae järgi endale töötasu, korvaksid täiendavalt laekuv sotsiaal- ja tulumaks puudujäägi täielikult.