Brexiti algus võib hilineda

Väited, nagu oleks Brexiti suund nüüd ümber pööratud või ei oleks Brexitil oodatavat negatiivset mõju majandusele, on ennatlikud. Need pigem suurendavad segadust, mis on juba kuid vaevanud nii Euroopa Liidu kodanikke, ettevõtjaid, investoreid kui ka ametnikke.

Oktoobris hingasid paljud kergendunult, kui peaminister Theresa May kinnitas, et kavatseb esitada Ühendkuningriigi EList lahkumise teate enne järgmise aasta märtsi lõppu. Teade tõi selguse, millal võiksid lahkumisläbirääkimised alata ja lõppeda. Ühendkuningriigi 3. novembri kohtuotsus vallandas arusaadavalt palavikulised spekulatsioonid ning taastas segaduse. Taas on küsimuse all, millal siiski Ühendkuningriik alustab lahkumisläbirääkimisi ning seega kui kaua need võiksid kesta. Mida pikem on aga ebakindluse periood, seda valulikum ettevõtjatele ning kodanikele.

Esiteks, kohtuotsus ei vaidlustanud juunikuist Ühendkuningriigi rahva otsust lahkuda EList ehk Brexitit, vaid küsimuse all olid sammud, mille peab valitsus läbima, et lahkumisläbirääkimisi alustada. Kohus otsustas, et valitsus peab läbirääkimiste alustamiseks saama rahvasaadikute eelneva nõusoleku.

Teiseks, valitsus kaebas kohtuotsuse edasi ülemkohtusse. See tähendab, et 11 ülemkohtu kohtunikku võivad otsustada ka hoopis valitsuse kasuks. Sellisel juhul on peaminister Mayl piisavalt aega, et anda lahkumisteade siiski sisse enne märtsi lõppu.

Kolmandaks, isegi kui valitsus kaotab ülemkohtus ja peab küsima parlamendi nõusolekut, ei ole kindel, kuidas seda tehakse - kas nõusoleku saamine tähendab seaduseelnõu vastuvõtmist mõlemas parlamendikojas või pelgalt lühikest arutelu ja hääletust. Samuti pole teada, kui palju peaks valitsus oma läbirääkimisstrateegiat avaldama, kui üldse.

Täispikk seaduseelnõu arutelu kestaks ilmselt kauem kui märtsi lõpuni. Eeldatavalt jäävad alamkoja – kus Mayl on 14 saadikuga enamus – liikmed Brexiti juurde, et mitte kaotada oma valijaid. Samas, mõned saadikud võivad hääletada ka südametunnistuse järgi. Ei ole ka kindel, kas need saadikud, kes hääletaksid Brexiti poolt, pooldaksid ka ühtsest turust välja astumist ehk nn hard Brexitit. Kui alamkoda peaks kalduma ühtsele turule jäämise poole, võivad saada uut võitlustuult tiibadesse ELi sõbralik ärisektor ja Ühendkuningriigi mõnede regioonide esindajad, kes loodavad, et valitsus siiski valib vähemalt nn soft Brexiti. Selline asjade käik võiks kergitada Briti naela ja rahustada ettevõtjaid.

Kui aga parlament hakkab üksikasjalikult läbirääkimistingimusi dikteerima ning tekib ummikseis või valitsus hakkab kaotama, võib peaminister proovida välja kuulutada varajased üldvalimised. See aga tekitaks veelgi enam ebakindlust, sest valimiskampaaniatest kujuneks eeldatavasti välja nagu uus rahvahääletus. Samuti on mõned saadikud öelnud, et annavad valitsusele nõusoleku vaid juhul, kui läbirääkimiste lõpptulemuse üle korraldatakse uus referendum – mõte, mis nii mõnegi läbirääkija paneks värisema. Omaette küsimus on aga, kuidas suhtuks pikemasse ootamisse teised ELi liikmesriigid, eriti Saksamaa ja Prantsusmaa, kus seisavad järgmisel aastal ees valimised.

Kõigele vaatamata on peaminister May kinnitanud, et kavatseb endiselt esitada Ühendkuningriigi lahkumisteate enne märtsi lõppu. Kui valitsus kaotab ülemkohtus, siis eeldab May, et kohus selgitab, mil viisil peaks valitsus parlamendilt nõusolekut küsima. Seega võiks oodata lahkumisläbirääkimise alguse osas taas rohkem selgust jaanuari alguses, mil kohus on teinud lõppotsuse.

Kõigi nende võimalike ja võimatute stsenaariumite juures võiksid ELi ettevõtjad ja kodanikud meeles pidada üht – kuni Ühendkuningriik on ELi liige, kehtivad talle kõik ELi õigused ja kohustused. Ja teatav õiguskindlus paistab jätkuvat ka pärast Brexitit, sest valitsus plaanib järgmisel aastal esitada parlamendile eelnõu, mis näeb ette enamuse ELi seaduste ülevõtmise Ühendkuningriigi seadusandlusesse.