OÜ igamehele!

Maksu- ja tolliameti andmetel jääb riigil seetõttu, et meil on tuhandeid inimesi, kes palgatöö asemel igakuiselt arveid esitavad, omale väikest palka maksavad ning ise hoopis sotsiaalmaksuvabadest dividendidest elatuvad, aastas saamata ligi 40 miljonit eurot. Musta ja valge vahele jääb tohutu hulk halle toone ning kui me suunaks inimesed OÜsid looma ning nende alt tegutsema, kerkiks sellest riigile ja ühiskonnale hoopis tulu. Põhjendan.

Esmalt meenub üks mõistulugu sellest, kuidas üks inimene suurde tippkorporatsiooni ekskursioonile sattus ning pika tee lõpetuseks kõrghoone uhkes katusekorruse nurgakabinetis üht meest nägi, kes mitte midagi ei teinud, lihtalt kõlgutas jalgu ning vahtis aknast välja. Vaade oli imeline. „Ja mis tööd tema teeb, kas ta on teil president?“ pärinud ekskursant. „Ei,“ vastas giid, „temal tuli ükskord selline kuldaväärt idee, millest meie firma mitu miljonit dollarit kasu lõikas, me panime ta nüüd siia ning loodame, et tal tuleb üks selline sähvatus veel. Ja kui ei tulegi, pole ka hullu, eks – võit tema eelmiselt ideelt oli piisavalt suur.“

Samamoodi võiks võtta meie nn ühemehefirmasid. Las nad tegutsevad, ei sega nad ju tegelikult kedagi (välja arvatud sotsialiste), kuid ehk mõnel neist sähvatab? Mõtelgem, isegi kui vaid üks OÜ tuhandetest suudaks tõelisest ettevõtlusvabadusest innustust saades leida maailmamastaabis geniaalse äriidee ning selle ka ellu viia, oleks me väikese riigi SKP plaksust laes! Piltlikult öeldes muidugi.

Kui ka ei sähvata, pole ka siis maailma lõpp käes. Ettevõtjaks hakanud inimesed on ise vabatahtlikult loobunud enamikest sotsiaalsetest garantiidest.

Esiteks ei saa nad kindlad olla, et neil ka homme tegemist jätkub – koostööleping võib katkeda sisuliselt üleöö. Töötukassast nad abi ei saa (ja vaid jumal teab, miks see nii on).

Ka haigestumise puhul tuleb leppida kartulikoorte närimisega – te ju ikka teadsite, et esimesed kolm haiguspäeva ei maksa haigele mitte keegi mitte midagi, 4.-9. päeva eest maksab tööandja (ehk seesama haigestunu oma OÜ) ja haigekassa ulatab abikäe alates 10. haiguspäevast, makstes 70% viimase 6 kuu keskmisest päevasissetulekust (arvestatuna makstud sotsiaalmaksu järgi)? Pealegi – ettevõtja lihtsalt ei saa endale haige olemist lubada, sest kui haigeks jääd (või kui laps haigeks jääb), jääb ka töö tegemata ja klient teenindamata – mitte keegi ei tee su tööd ära.

Ka suurt pensionit ei ole sel madalapalgalisel ettevõtjal riigilt loota, rahvapensioni ehk veab välja (mis on omakorda ühiskonnale valitseva tööjõupuuduse olukorras topelt-tulus – ei pea talle palju maksma ning ei jää see ettevõtja vanuse täitudes pensionile, ta töötab edasi).

Seega, riigi võit tuleb sellestki, et ettevõtlik inimene ei koorma oma igapäevamuredega riigi sotsiaalfonde, ta leiab ise oma muredele lahenduse, ta saab ise hakkama.

Muutub maksude struktuur (ja seda ettevõtjale kahjulikus suunas). Tegelikkuses ei hakka OÜtaja riigile vähem makse maksma – muutub lihtsalt makstavate maksude struktuur, sest ettevõttele tekib enamasti käibemaksukohustus.

Lihtsad arvutused näitavad, et kui näiteks riigi keskmise, 1200 eurose brutopalgaga inimene hakkab ühel päeval OÜ kaudu arveid esitama, küsides seniselt tööandjalt kogu palgakulu, ehk 1200 + sotsiaalmaks 33% = 1600 eurot, hakkab ta endale isegi 500eurost palka makstes edaspidi (hiljemalt teisel tegevusaastal, mil OÜ-le tekib käibemaksukohustus) maksuameti kaudu riigile maksma senise 633 euro (sots-, tulu- ja töötuskindlustusmaksud) asemel 320 eurot käibemaksu ja 175 sotsiaalmaksu ehk ligi 500 eurot kuus, lihtsalt makstavate maksude struktuur muutub – väheneb tulu- ja sotsmaksu (NB! isikustatud maksude) osa, lisandub aga käibemaksu osa. Pole just suur kaotus? Meenutuseks – uus valitsuskoalitsioon lubas niigi kuni 1200eurose kuupalgani tulumaksukoormat ligi 60 euro võrra kuus vähendada. Jah, suuremate käivete juures see vahe küll veidi käriseb, kuid mitte märkimisväärselt.

Pealegi, mida inimene oma kokkuhoitud rahaga teeb? Esialgu hakkab rohkem tarbima, kasvatades niiviisi majandust. Seejärel hakkab ta aga käima koolitustel, ostma õppematerjale, säästma, investeerima ja kõike seda, mis on lõppkokkuvõttes kasulik jällegi riigile ja ühiskonnale tervikuna.Kui me soodustaks üksikisiku ettevõtlikkust sellisel määral, et iga Eesti kodanik, elanik või resident võiks tahtmise korral loobuda palgatööst ning asuda ettevõtja kingadesse, võidaksime kõik.