Rohkem raha avalikku sektorisse!

Õppetund Jaapanis

Majandusteadlased olid kaua arvamusel, et see on ainult teoreetiline võimalus, mida praktikas ei esine. Seisukohad hakkasid muutuma, kui Jaapan langes kirjeldatud olukorda 1990. aastatel. Jaapani keskpank langetas intressimäärad nullilähedaseks, kuid ettevõtted eelistasid ikkagi säästmist ja võlgade tasumist investeerimisele. Seega oli tegemist mitte kasumit maksimeerivate, vaid võlgasid minimeerivate ettevõtetega.

Sellist olukorda, kus ettevõtted nullintressimääradega võlgasid tagasi maksavad, mitte ei investeeri, majandusõpikud ei tunne. Õpikud eeldavad, et nullintressimäärade tingimustes on alati võimalik leida kasumlikke investeeringuid ning, mis põhiline, et ettevõtted maksimeerivad kasumit. Majandusteooria üks põhieeldus on, et mõistlikud majandussubjektid maksimeerivad kasumit. Kas ettevõtete juhid kaotasid 1990. aastatel Jaapanis kõik korraga mõistuse?

Ettevõtted käitusid tegelikult igati mõistlikult. Buumijärgse mulli lõhkemise järel kaotasid ettevõtete varad kiiresti väärtust ning nende bilanss jäi n-ö vee alla: kohustused ületasid varasid. Sellises olukorras oli rahavoo arvel õige otsus tasuda võlad (mitte investeerida). Ettevõtteid ei huvitanud mitte uued investeeringud, vaid oma bilansi võimalikult kiire korda saamine. Seetõttu jätkasid nad säästmist isegi intressimäärade ajalooliselt madalal tasemel. Põhimõtteliselt samasse olukorda sattusid USA ja Euroopa 2008. aasta kriisiga (selle vahega, et kriisis mängisid ettevõtted väiksemat ja majapidamised suuremat osatähtsust). Majandussubjektid tegelevad säästmise, mitte investeerimisega, vaatamata intresside ajalooliselt madalale tasemele.

Säästmise paradoks

Siit jõuamegi paradoksaalse põhjuseni, miks 2008. aasta kriis on olnud nii ulatuslik ja püsiv –säästmine on kasulik iga võlgu vähendava subjekti jaoks eraldi, kuid kahjulik (kui kõik säästavad korraga) makromajanduslikult tervikuna. See on säästmise paradoks: briti majandusteadlase John Maynard Keynesi populariseeritud majandusparadoks, mis väidab, et kui kõik püüavad samaaegselt säästa, viib see kogunõudluse ja sissetulekute vähenemisele, mis omakorda vähendab säästmist. Kuna säästmise soov on oluliselt suurem investeerimissoovist, jääb säästetud raha lihtsalt finantssektorisse seisma ega osale majanduskäibes. See viib majanduslangusele. Keynesi vana ja paljudest unustatud teooria on viimaste aastate sündmusi kirjeldanud suure täpsusega.

Kriisi olemusest ja tekkepõhjustest märksa olulisem on küsimus, kuidas kriisiga võidelda. Erasektor tegeleb võlgade minimeerimisega, säästmine ületab tunduvalt investeeringuid, ja seda isegi nullilähedaste intressimääradega. Traditsiooniline monetaarpoliitika on osutunud impotentseks. Rahapoliitikast võiks majanduse turgutamiseks piisata, kui intresse oleks võimalik langetada negatiivseks: praktikas on see võimatu.

Vaja on teist ravimit: fiskaalpoliitikat. Kriisiga võitlemise loogika on lihtne: kuna „kõik“ säästavad, peab esile astuma keegi, kes on nõus kulutama. Erasektor seda ülalkirjeldatud bilansiliste probleemide tõttu ei tee. Seetõttu saab selleks kulutajaks olla vaid avalik sektor, rakendades ekspansiivset majandust toetavat vastutsüklilist eelarvepoliitikat. Sellega võtaks avalik sektor kasutusse muidu kasutult seisvad ressursid, sh pankadesse seisma jäänud säästetud raha.