Aitab vabandustest – hakka elama!

Jah, mida sa enne siis tegid? Kas pere ja sõbrad pole siis tõesti rohkem väärt, kui ainult sobiv vabandus vallandamise puhul?

Tihti unustavad inimesed suures saavutamise ja rikkamaks saamise valemis ära elu elamise. Selle, mis on päriselt oluline ja mis pikas maratonijooksus tegelikult edu toob – südamerahu. Sunnitakse ennast aina rohkem ja kõrgemale ja kaugemale liikuma, märkamata, mis samal ajal nende enda ümber ja nende endaga toimub.

Inimesed pidavat surivoodil enim kahetsema seda, et nad pere, sõprade ja armastatud inimestega liiga vähe koos olid ja liiga palju tööd tegid. Et liiga palju sai mõeldud kuhugi jõudmisele ja millegi saavutamisele, kuid unustati ära see, mis hetkel olemas oli ja millest oleks võinud rõõmu tunda.

Ka mitu Eesti edukat ettevõtjat on pärast edu saavutamist öelnud, et oleks võinud rohkem perega koos olla. Lapsi kasvatada ja nendega koos lõbusaid asju ette võtta. Sõpradega koos süüa teha või maailma parandada. Hiljuti ütles isegi LHV suuromanik Rain Lõhmus, et tegeleb nüüd lapse kasvatamisega, sest varem polnud tal selleks lihtsalt aega.

Ka eelmine peaminister Taavi Rõivas ütles pärast peaministriametist tagandamist, et keskendub nüüd perele. Põllumajandusministeeriumis 17 aastat tööd rüganud asekantsler Andres Oopkaup teatas ametist lahkudes, et pühendub perele. Nortali ülesehitajaid ja Eesti e-residentsuse eestkõneleja Taavi Kotka lausus ühes usutluses Postimehele aastaid tagasi, et on „raha mõttes saanud rikkaks, kuid see on paljuski pere arvelt“.

Kuid kas see ei peaks tegelikult käima vastupidi? Et keskendutakse perele ja tehakse ka tööd. See ei tähenda ju, et töö poleks tähtis. Töö on oluline. Ettevõtte edukus samuti. Tööd teha või oma ettevõtte arendada võib ju teha sama kirglikult ja ambitsioonikalt, kuid arvestades ka pere ja lähedastega. Märgates ümbritsevat.

Ma ei taha nüüd öelda, et kõik ettevõtjad võiksid vähem tööd teha. Tööd ja tarku otsuseid tehes tuleb raha ja seda on ju ikka vaja. Raha ju tegelikult panebki rattad käima, eks. Kuid kas see pole kurb, kui rikkaks saanuna avastatakse, et ollakse üksi? Pole peret, pole lähedasi, pole päris sõpru. Kui see edukus ja raha ongi kõik, mis on?

Suures saavutamisvajaduses võiksid inimesed märgata ka seda, mis ümberringi toimub. Ainult töö ei ole elu. Elus on palju rohkem värve. Ja kas poleks kahju, kui elu jooksul üksnes mõnda neist värvidest märkame ja tundma õpime? Kunagi ei tea ju, millal see viimne kelluke heliseb. Ning kui tuleb, siis on ju tore teada, et peale raha ja karjääri on ümberringi ka tõelisi sõpru ja lähedasi, kes on elu värviliseks teinud. Nii et aitab vabandustest, hakka päriselt elama, palun – kohe.