Vajatakse arsti!

Paanikalained avalikus inforuumis mõjuvad oma katkematuses alati koomiliselt ja lõppev aasta polnud ses plaanis erand. Ärevus on inimloomuse osa, aga sama võiks ju käia ka õppimisvõime kohta. Muidugi tekib peeglisse vaadates tähtsam tunne, kui saad endale kinnitada, et elad (ja juhid ühiskonnas toimuvat) erakorralisel ja ebastabiilsel, volatiilsel ja riskirohkel ajal. Ajal, kui „kõik on teisiti“ ja senised reeglid ei kehti. Kui pole enam olemas tõde ja fakti. Kui ei saa enam kindla peale ennustada. Siiski ei teeks paha, kui karjapoisist ja hundist pajatava rahvajutu kõrval ühiskonna arengu suunamiseks ka mõnd muut juhtimistarkust tarvitataks.

Ärevushäire psüühiliste tunnuste hulgas on näiteks rahutus, võimetus lõõgastuda, muretsemine, kergesti ehmumine tühistel põhjustel ja surmahirm. Mitte ainult Eesti ühiskond, vaid vähemasti kogu lääneilm avaldas neid haiguse tunnuseid läbi lõppeva aasta. Seejuures oli eriti veider see, et kõige kõrgemale tõusid lained sündmuste puhul, mille toimumine oli aastaid ette teada, näiteks konstitutsioonilised protseduurid vabades ja demokraatlikes riikides, olgu selleks siis korralised valimised USAs või referendumid Euroopa riikides. Ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal toimuvad mõneski suures Euroopa või muu ilma riigis korralised valimised ning laias laastus võib neil kõigil minna natuke nii või natuke naa. Mõlema valikuvariandi realiseerumise puhuks on lihtne kohandumisplaan tekitada. Sest kuskil ei võistle kaks absoluutset äärmust, kelle hulgast võitja saab täiesti vabad käed kompromissituks maailma muutmiseks.

Meile võivad teiste rahvaste siseasjad ja vastavalt valimiste tulemused meeldida rohkem või vähem, need võivad vähemasti poliitilise retoorika järgi olla Eestile kasulikumad või kahjulikumad, kuid ükski täie aruga inimene ei saa ju kujutleda, et hääletaja USAs, Ühendkuningriigis, Saksa- või Prantsusmaal peaks tõsimeeli valimiskasti juures Eesti huve kaaluma. Seega, Eestist vaadates ei saa olla valet valimistulemust, vaid ikka ainult valed ootused teiste rahvaste vabade valikute suhtes.

Avaliku infovoo järgi otsustades viibib Eesti poliitiline juhtkond pideva ärevushäire seisundis. Kuhu kõrgem seltskond ka välisvisiidile ei läheks, ikka alustatakse murest Eesti julgeoleku pärast ning mangutakse partneritelt tüütuseni üha uusi kinnitusi selle kohta, et kas nad meid ikka kaitsevad. Kui USA senaator või kindral, NATO kõrgem ametnik, suurema Euroopa riigi valitsusjuht vm märkab eestlast, peab ta juba kaugelt hüüdma, et „Artikkel 5 kehtib“, „Eestit ei unustata“, „Venelasega diili ei tehta“ jne. Vastasel korral on ta reetnud Eesti huvid ja sisuliselt määranud meid ohvritalledeks imperiaalsete kiskjate verepulmas.

Kui need kinnitused saadud, tõttab vapper põhja poeg koju tagasi kui kangelane, sest Eesti julgeolek on tema järgmise väliskohtumiseni kindlustatud. Aga peatugem hetkeks ja mõelgem, mis jääb saamata või olemata, kui selles minoorses põhihelistikus aina ühte laulu laulame. Riigi väliskommunikatsiooni keskne sõnum on, et me kardame. Kardame sõda, küberrünnakuid, viiendat kolonni, naabrite äraandlikkust (eriti soomlased ja lätlased), Brüsseli bürokraate, nõmedaid ühiselureegleid, pagulasi, võrdõiguslikkust, suurvõimude geopoliitilisi tehinguid, ümberrahvustumist ja lõpuks ka iseennast. Ja nimetame seda ise uhkelt strateegiliseks kommunikatsiooniks. Aga kui nii, siis kui usutavalt kõlab kutse tulla siia elama, teha Eestisse investeeringuid? Mitte sugugi. Millist pikaajalist koostööd kavandada partneriga, kes ise homse päevagi helgusesse ei usu, vaid sisendab sõpradele, et iga hetk võib Eestis korduda Ida-Ukraina ja Krimmi sündmustik?

Loole lisab mittesöödavat vürtsi asjaolu, et pidevalt eskaleeruva välisohu vari annab mugava ettekäände siseriiklikult pikemast planeerimisest hoidumiseks. Jah, strateegiad (mis ka parlamendis ära koputatud) meil ju on, kuid need on rohkem „Brüsseli jaoks“, mitte selleks, et nende alusel ka pika aja peale seatud eesmärkide poole liikuda. Ühesõnaga, kui köögi remont tundub „sõja ajal“ liiga mastaapne ettevõtmine, võib oma päeva täita ja ka külmkapi uksel magnetite ümberreastamisega. Abiks ikka.

Haigelt ju ei saa nõuda terve inimese taipu, tasakaalukust ja töövõimet. Algust võiks teha sellest, et tunnistame end terveks. Terve inimene ei räägi lakkamatult oma haigustest ega isegi haigestumise võimalusest. Ka tervisest pole vaja rääkida, sest terve keha signaliseerib oma korrasolekut välimuse, oleku ja tegevusega. Terve ühiskond ei saada oma esindajaid lakkamatult välismaale nagu apteeki rohtu ostma ja tal ei ole ka sahtlid vanaks läinud tablette täis. Kui Eesti keha näitaks sõnatult hea tervise märke, küll siis juba ka investeeringud, kasv ja heaolu õige pea stagnatsiooni asendavad.