Ärgem võõrastagem võõrkeelset

Lõppevale aastale Eestis on üsna iseloomulik järgmine lugu. 7. detsembril külastas ülikooli Brasiilia suursaadik Roberto Colin uurimaks võimalikku koostööd Brasiilia ülikoolidega, muu hulgas ka IT-valdkonnas. Ta möönis, et väga vähesed Brasiilias teavad, kus Eesti asub, ja sageli aetakse Baltikum Balkaniga segi, aga tänu Eesti eelmisele presidendile teavad kõik, et Eesti on nutikate ja laia valikuga IT-tehnoloogiate maa. Muud teist palju ei teata, aga piisab sellestki, et olla suurte riikide kõrval tegija ja me sooviks teiega koostööd teha, ütles ta. Samal õhtul kodus kuulsin uudistest, et president Toomas Hendrik Ilves nimetati möödunud aasta Eesti pressivaenlaseks.

Uuelt aastalt ootan seda, et meie igapäevategevused ja otsused sobiksid kokku suurte eesmärkide, soovide ja ideaalidega. Meie soovid ühiskonnana või riigina kuhugi jõuda ja areneda ei ole just alati sillutatud tegudega, mis eesmärgile lähemale aitaksid ja arvestaksid globaalsetest arengutest tulenevate realiteetidega. Me ei soovi neid vastuolusid avalikult tunnistada ja seepärast pole võimalik planeerida ka arenguid, mis praegu tapetakse ära lihtsalt sellega, et nad ei anna tulemust enne järgmisi valimisi, on vastuolus seadusega, eelarvepoliitikaga, rahvusriigi ideega, ei meeldi suurele valijate segmendile või eagrupile. 

Näiteks, meie tööealine elanikkond kahaneb, kuid kõik eurotoetusi kasutavad asutused ja organisatsioonid ägavad kasvava bürokraatia all. Ja see viimane ei tule mitte Brüsselist, vaid Tallinnast, ning ajal, mil kaks viimast koalitsioonilepingut lubavad bürokraatiat oluliselt vähendada või lausa nullistada.

Sageli usume, et ühes poti servas on võimalik keeta keskmisest rasvasemat suppi. Unistame tehnoloogilise arengu, innovatsiooni, hariduse, majanduskasvu ja sissetulekute mõttes saavutada taset, mis on Šveitsis, Singapuris või Iisraelis, aga seda üherahvuselises ja –keelelises riigis, millest paraku on loobunud paljud ettevõtlikud välismaale kolinud noored eestlased.

Tänavu sai esimest korda immigratsiooni kvoot täis enne aasta lõppu. Halb uudis on see, et uut aastat ja uut kvooti jäid ootama keevitajad, kuid hea uudis on see, et tippspetsialistid jõudsid tulla juba aasta sees. Loomulikult ootame siia eelkõige tarku innovaatoreid ning mitte majandusmigrante. Kes aga teeb ära odavapoolse lihttöö – kas robotite ja tehnoloogiate areng tavaettevõtluses on piisav, et kompenseerida Eesti vähenev töövägi?

Suuname suured ELi struktuurifondide summad ettevõtluse ja ülikoolide/teadusasutuste koostöö tihendamiseks ning innovatsiooni toetamiseks, kuid soovime, et ülikoolid teeksid koostööd eelkõige Eesti ettevõtetega ja oleme veidi kadedad, kui kliendiks on välisfirmad. Tegelikult peaks olema vastupidi, Eestis loodud teadmiste ja tehnoloogiate eksport võiks väärida hoopis eksporditoetust! Erinevalt masinatest, seadmetest ja mineraalsetest toodetest on ju tegemist väga keskkonnasõbraliku toodanguga, mida loob keskmisest palju haritum, kõrgemapalgalisem, tervem, õiguskuulekam ja pikaealisem töötaja.

Me teeme kõik, et säilitada ja arendada eesti keelt kultuur- ja teaduskeelena ja samal ajal paneme nii riigi- kui erarahad kokku, et saata oma parimad noored õppima välisülikoolidesse. Ootame neid tagasi ja õnneks ei kiru seejuures, et nende haridus on omandatud võõrkeeles. Ärme siis võõrista ka neid, kelle kogu haridus on võõrkeelne, kuid kes on valmis panustama meie ühiskonna arengusse. Me ei soovi ju Eesti kui riigi väljalangemist innovaatorite hulgast innovatsiooni järgijate hulka, sest see hakkaks pärssima rahvusvahelise targa majanduse tulekut Eestisse.

Me oleme päris suutlikud kokku leppima mõistlikes arengueesmärkides ja seepärast soovin uuelt aastalt, et kasvaks ka nende täitmise tõhusus.