Linnahall ihkab eraomanikku

Uue valitsuse üks kiiremaid lubadusi on linnahalli kordategemine: 40 miljonit eurot paneb riik konverentsikeskusesse ja ülejäänud ligikaudu 60 miljonit paneb Tallinna linn ise või kellegagi koos kontserdisaali ja muusse juurdekuuluvasse. Vaadates selle otsuse kommunikeerimist väljastpoolt pealinna tekib rida küsimusi.

Kas Tallinna kesklinnas mere ääres olev kinnistu on tõesti nii väärtusetu, et ükski erainvestor maailmas sama asja ei tahaks teha? Eesti on ju kiidetud vaba majandusega riik. Avalik sektor peaks sekkuma ja omama vaid siis, kui see on hädavajalik kogu riigile: sotsiaalvaldkond, haridus, tervishoid jms. Kui nüüd saavad pealinn ja riik omavahel hästi läbi, siis võiks ehk uuesti koostöös proovida leida sellised investorid, kes vajaliku investeeringu teeksid. Tallinn on ju erarahaga peaaegu täis ehitatud, isegi väljaspool pealinna rajatakse aeg-ajalt midagi.

Kui küsimus on riigi poolt 40 miljoni ja Tallinna poolt kuni 60 miljoni euro investeerimises, siis enne otsusena kõvahäälselt väljaütlemist oleks korrektne rääkida ka äriplaanist. Kiirintervjuud teemal, et see toob 20 miljonit turisti, kes jätavad siia 30 miljonit eurot aastas, teevad asja ainult koomiliseks. See näitab, et plaani pole, asi on lihtsalt koalitsiooniläbirääkimistel kokku lepitud.

Nii vana valitsus kui ka nüüdne valitsus on rääkinud, et regionaalpoliitika on tähtis ja Eesti jääb püsima siis, kui elu on ka väljaspool Tallinna. Mulle lõunaeestlasena on see jutt alati meeldinud, kuigi tegusid on olnud oluliselt vähem, kui eeldanuks. Nüüd siis oli lootus uue valitsuse peal, et opositsioonis olnuna saavad nad nüüd toonased head regionaalpoliitilised mõtted ise ellu viia. Paraku on aga esimene suurem rahaline otsus hoopis Tallinna erasektoriga konkureerima minna. Valga tuntuse tõus turismitransiidina ei olnud ilmselt regionaalpoliitilise arengu kavas.

Haldusreformi ja tulevase riigireformi üks eesmärke on, et avalikus sektoris oleks vähem hõivatust ja investeeringud läheksid sinna, kus ei konkureerita erasektoriga, sest viimane on alati efektiivsem. Üks võimalus on teha nii nagu Tartus, kus jäähalli rajab erainvestor ja linn toetab, ostes õpilastele kokkulepitud mahus sportimise aega väljaspool tipptunde. Samuti saaks riik ja Tallinna linn maksta linnahalli ülesehitajale konverentsiruumide eest tasu, kui organiseerib teistele pealinnadele näiteks kogemusseminaride sarja "Kuidas avalikku raha mõistlikult kasutada".

Soovin, et asjaosalised analüüsiks enne tormamist tõsiselt, kuidas 100 miljoni euroga võiks tekitada võimalikult suurt majanduskasvu ja/või Eesti püsimist.