Terroristide rahamasin tuleb seisma panna

Terroristid tulevad! See on hüüatus, mida kuuleme üha uuesti ja uuesti. Aleppot piiratakse ja meie kardame, et tuleb uus põgenikevool. Mosuli linna rünnatakse ja meie pelgame, et ISIS maksab läänele kätte läänes.

Selles pole midagi uut. Juba sajandi algul läks asi käest ja edasi üha hullemaks: 11. september 2001 ja maailma kaubanduskeskuse kaksiktornide langemine, võitlus Al Qaidaga, sõda Lähis-Idas ja Afganistanis, plahvatused Euroopa suurlinnades, veresaunad Süürias – ning see nimekiri ei paista lõppevat.

Kõigel sellel on olnud vähemalt kaks meie kõigi elu suuremal või vähemal määral mõjutavat tagajärge. Esiteks on kõigil lennujaamades varasemast keerulisem. Teiseks on su oma raha kasutamine muutunud üha komplitseeritumaks.

Ühest küljest ju mõistetav. Kuidas ikka terrorismi tõkestada: vaja on, et poleks, millega pauku teha, ega seda, kellega pauku teha. Mõlema jaoks on terroristidel vaja raha. Keerad rahakraanid kinni, jäävad paugud ära.

Teisest küljest tekitab see rahulolematust. Kahjuks on nii, et mõnelt pahalaselt rahastamise võimaluse äravõtmiseks tuleb mitme suurusjärgu võrra rohkematel elu keerulisemaks teha. Üks lisatõkete väljendumisviise on see, et pankade kliendid on pidanud hakkama vastama küsimustele, mis panevad osa kliente õlgu kehitama ja teisi pahandama.

Kujutame ette, et raha liigutamise kontrollimise põhimõtteid rakendataks ka näiteks inimeste liikumisel. Siis tabaks näiteks nädalavahetusel Tallinnast Tartusse Eesti Rahva Muuseumi külastama sõitjat juba pealinnapiiril üllatus.

Maanteeameti – sest kultuurihuviline sõidab ju maantee peal – töötaja peaks reisilise kinni ja paluks täita ankeedi. See palve oleks natuke sunduslik ka: kui ei täida, siis saadetakse järele mõtlema, kuni täitmisvalmidus tärkab.

Ankeet on põhjalik. Sõitja peab ennustama aja, millega vahemaa läbib, kui palju kütust kulutab, kus veel peatub ja tegema linnukesed nende kohtade juurde, kus ei peatu.

See poleks veel kõik. Lisaks pandaks maanteeameti õlule kohustus kontrollida, ega sõitja ei riku eeskirja ja vea näiteks salakaupa. Sest jälle, ta ju sõidab maanteed mööda, on sellega maanteeameti klient ja teenusepakkuja vastutagu, et ta käitub korrektselt.

Paistab absurdne, aga pangad peavad praegu sarnaseid asju tegema – sest raha liigub ju lõppude lõpuks pankade vahel. Panga äriklient peaks olema võimeline ennustama, kui palju aastas kontol raha liigub ja kellele ning millal see üle kantakse. Pea võimatu, sest äris on tihti raske ennustada, kellega ja millises mahus üheksa kuu pärast tehinguid tehakse. Pangale on aga pandud vastutus selle eest, et tema kliendid käituksid korrektselt.

Loomulikult on see mingi piirini mõistlik, kuid kontrolli ja vastutuse ülekandmine riigilt pankadele vajab siiski jätkuvalt riigi panust. Mis võiks olla lahendus?

Teema vedajad võiks võtta veelgi rohkem selgitustööd enda peale. Seda on küll paiguti tehtud, aga vaja on veel. Terrorismi ja rahapesuga võitlemise eest vastutajad peaksid ikka panustama sellesse, et kontode kasutajad saaksid kristallselgelt aru, miks neilt lisateavet nõutakse. Praegu jääb paljudele mulje, nagu oleks lisaküsimuste küsimine ja piirangute seadmine pankade initsiatiiv. Inimesed vajavad suuremat pilti ja ajakohaseid sõnumeid, mille puhul lisaks terrorismile selgitatakse laiemalt võitlust rahapesu ja varimajanduse vastu.

Praegu on pangal üsna keeruline kliendile selgitada, mida üks inimene sellest otseselt saab, kui talub oma õiguste kitsendamist endast natuke kaugele jäävate eesmärkide saavutamise nimel. Vähim, mida teha, oleks aidata tal vähemalt aru saada, miks ta peab seda tegema. Sest suures plaanis on ju kõik nõus, et terroristide rahamasin tuleb seisma panna.