Joodikute riik

Sel nädalal jõudis valitsusse eelnõu, mis kohustab muu hulgas üle 600ruutmeetrise kaubanduspinnaga poode varjama alkoholi, keelustab happy hour'i ning alkoholi degusteerimise. Paratamatult jääb mulje, et keeldude kehtestamise põhjus on usaldamatus, justkui ei suudaks rahvas ahvatluste tõttu ise otsustada, kas ja kui palju alkoholi on tema jaoks mõistlik.

Samas peetakse kõrgeimat võimukandjat piisavalt pädevaks, et valimistel osaleda. Seejärel asub seesama rahva poolt valituks osutunu piirama endale volituste andnu neid õigusi, mille üle otsustamisega saab seesama valija samuti ise hakkama. Tekib küsimus, kas isiku iseenda eest kaitsmine, mille vajadust ei näe ette isegi mitte põhiseadus, on õigustatud – või peaks riik sekkuma ainult valdkondades, milles üksikisik tõesti ise hakkama ei saa? Esimesel juhul: kui rahvas teeks valimistel ohtliku, ühiskonda kahjustava otsuse, kas siis oleks õigustatud ka vabade valimiste piiramine?

Loomulikult leidub alati neid, kes oma käitumisega nii end kui ka teisi kahjustavad. Nii on see ka alkoholi tarbimise puhul. Siiski on alkoholi liigtarvitamine langustrendis ning Eesti pole ammu enam maailmas esirinnas. Plaanitavad piirangud seavad ühele pulgale aga nii liigtarbija kui ka reedeõhtuse kultuurse käsitööõlle nautija. Kuivõrd on enamuse piiramine vähemuses erandite väära käitumise pärast õigustatud?

Ühiskonnas taunitav käitumine on vale, sõltumata sellise käitumise põhjusest. Väär- ja kuritegude kordasaatjatega tegelevad vastavad institutsioonid. Alkoholism on haigus nagu iga teine ning selle küüsi langenut ravib arst. Ka need, kes külma ilmaga valet riietust valides haigestuvad, on vähemuses – see ometi ei tähenda, et riik peaks oma kodanikele talvejope kandmise kohustuslikuks muutma ning kehva riidekandmist maksustama? Või peab? Mida rohkem paternalismi, seda õhemaks muutub piir!