Valitsuse agarus piirneb ogarusega

Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu ühine valitsus tuleb sarnase šokina nagu eelmisel suvel toimunud Suurbritannia referendumi tulemus (nn Brexit) või sügisene USA presidendiks valitud üllatuskandidaat Donald Trump.

Kätte on jõudnud erakordsed ajad nii maailmas kui Eestis. Valitsuse vahetus meenutab kahe ehitusbrigaadi taidlust majaehitusel: üks brigaad on maja püsti pannud ja tegeleb parasjagu väiksemate töödega (peenhäälestab), kui ehitusplatsile tormavad uued näod, kes seni aia tagant on röökinud, kuidas kogu maja on valesti ehitatud. Selle peale ergastub umbes pool brigaadist, et tõepoolest – on jah maja täiesti valesti ehitatud, ja otsustab üle joosta uute nägude poolele. Need on omakorda uue olukorra tõttu nii ärevuses, et küsivad suvalistelt möödaminejatelt soovitusi-mõtteid, kuidas maja välja nägema peaks, lubavad maja valmimisel kõikidele kindlat elukohta ja alustavad seejärel maja voodri lammutamist. Vahepeal on ehitusplatsile jõudnud materjalide tarnijad (investorid, ettevõtted), kes vaatavad imestusega toimuvat. Kuigi esialgsed kokkulepped olid ühesugused, siis nüüd tundub, et uue maja valmimisel kehtivad teistsugused kokkulepped. Ebastabiilsuse tõttu uusi materjale peale ei tooda ning tõenäoliselt soikub kogu ehitus peatselt.

Nagu Trumpi võimule saamisega arvati, et ilmselt kohe ei muutu midagi, siis on tegelik elu osutunud teistsuguseks. Pelgalt mõne nädala ametis olnud Trump plaanib ehitada Mehhiko piirile müüri, on juba välja astunud Vaikse ookeani kaubandusleppest ning plaanib juba järgmisi maailma poliitilist rahu rikkuvaid tegevusi.

Umbes sarnase retoorikaga on alustanud praegune valitsus: maksude kobareelnõuga võeti vastu hulk otsuseid, mille pikaajalises järjepidevuses on alust kahelda. Näiteks otsustati viieaastase tähtajaga lubada tööandjatel hüvitada töötaja tervise edendamisega seotud kulutusi kvartalis 100 euro ulatuses ilma, et seda maksustataks erisoodustusena. Ujumise või spordiklubi kuutasu jääb Tallinnas umbes 50 euro juurde, mis tähendab, et kahel kuul saab treenida saalis, kolmandal kuul võib ümber saali joosta.

Teine üllatus vaatab meile vastu lahja alkoholi aktsiisitõusust, millele on juurde poogitud suhkrumaks. Muuseas, lahja alkoholi aktsiisi tõusu ja suhkrumaksu on valitsus pookinud saja päeva tegevuskavas üldteema “Eesti väljaviimine majandusseisakust” alla. Ilmselge vihje, et kokku tahetakse krabada veelgi suurem hunnik raha ja lihtinimese tervis ei lähe valitsusele tegelikult korda.

Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisid on üldiselt teravad teemad, sest kõnetavad ühiskonda keskmisest enam: kõik saavad aru õllest, suitsust ja paagitäiest kütusest. Sisuliselt on tegu inimõigusega, ja kui inimõigus järsult kallineb, siis on tüli tänavatel. Tänane õllesõber ei hakka vähem õlut tarbima alkoholiaktsiisi tõstmise pärast. Valuläve ületamise korral sõidetakse Lätti ja tuuakse tavapärase väikese koguse asemel korraga suur laadung tuppa nurka seisma. Vahe on vaid selles, et kui alkohol on kohe kättesaadaval, siis on järgmist purki toidu või õhtuse jalgpalli kõrvale märksa lihtsam avada. Te ei kujuta ette, kui palju üks eestlane võib juua!

Kui soovime rahva tervist edendada, siis peaksime kuulama, mida meist targemad oskavad rääkida. Islandi kogemusel on tulemused suurepärased: alkoholi reklaami keelustamise ja noorte inimeste aktiivse huvitegevuse suurendamise tõttu on alkoholi, narkootikumide ja sigarettide tarbimine viimase 20 aasta jooksul drastiliselt langenud. Islandil on fookus selgelt viidud “riigi majanduse turgutamise” pealt parema ühiskonna kasvatamisele, ja kuigi meie valitsus töötab praegu alkoholi reklaami keelustamise suunas, siis lahja alkoholi aktsiisiga lajatamine ei aita lähemale tuua tervislikuma Eesti eesmärgi saavutamist. Peaksime leidma noortele rohkem aktiivseid tegevusi, et meie edasiliikumine oleks terviklikult mõtestatud ja eesmärgipärane. Nagu öeldakse: vanale koerale uusi trikke ei õpeta, sest ta on logelemisega harjunud. Noor koer ei tea logelemisest veel midagi.

Valitsus on vähem kui saja päeva jooksul olnud ütlemata tegus. Siiski usun, et ei liialda, kui võtan valitsuse tegevuse kokku mõttega “Liigne agarus on ogarus”. Tähtis ei ole mitte rohkem teha, vaid arukamalt teha. Kuigi olen seda meelt, et valitsuserakonnad peaksid rohkem roteeruma, et väheneksid igasugused korruptiivsed juhtumid, siis praegune ebastabiilsuse kasv teeb murelikuks.

Ehk juhtub ime, kus valitsus saab liigsest erutusest saja päeva möödumisel üle ja kontakt reaalsusega taastub?