Mis töö veel 25 aasta pärast alles on?

Pensionide suurus ja kestvus sõltuvad kõige karmimal moel demograafiast ja inimtegevuste produktiivsusest. Alles siis tulevad seadused, mis peavad ühtaegu arvestama nii majanduslike võimaluste kui ka väljakujunenud väärtussüsteemi ettekirjutustega. Muutused nii ühes kui teises on läbi aegade sundinud inimesi oma seniseid arusaamu revideerima, seadusi muutma ja teevad seda ka edaspidi. Mida operatiivsemalt reageeritakse, seda parem.

Üleüldine pensionikindlustus võeti arenenud maailmas kasutusele enam kui kuuskümmend aastat tagasi. Tollal elasime maailmas, kus sündivuskordaja oli kõikjal suurem kui kaks. See tähendab, et iga järgnev põlvkond oli suurem kui eelmine. Järelikult tundus siis ka jooksval finantseerimisel põhinev pensionisüsteem olema kõige ratsionaalsem.

Kui alguses tulevikuprobleemidele erilist tähelepanu ei pööratud, hakkas üsna pea ilmnema, et emantsipeerunud naised ei hakka sünnitama kahte last ning ka keskmine eluiga pikeneb. Seega jooksva finantseerimise süsteem varem välja öeldud tingimustel enam ei toimi. Põlvkondade omavahelise suhte muutumine hakkas nõudma väljakuulutatud pensionilemineku ea tõstmist ja mitmetel juhtudel ka täiendavat finantseerimist. Seda eriti siis, kui tegu oli kõige lihtsama – täielikult jooksvale finantseerimisele üles ehitatud pensionisüsteemiga.  

Muutunud olukorras nähti väljapääsu täiendava kogumispensioni lisamises. Kuid jälle ei osatud ette näha, et pärast 2008. aastat juhtub midagi enneolematut ja jäädakse küllalt pikaks ajaks elama intressita maailma. See asjaolu keeras segi kogumispensioni matemaatilised arvutused, kuid pole vähendanud kogumise vajadust ennast. Pigem vastupidi, sest maailm ei arene lihtsamaks muutumise, vaid keerulisemaks minemise suunas. Ei ole mingit kahtlust, et järgmise veerandsaja aasta sees tuleb meil tegemist teha nende probleemidega, mida toob endaga kaasa töö oluline muutumine. Kes oskab praegu ütelda, millised tänastest töödest veel 25 aasta pärast alles on, millised juurde tulevad ja kui palju millise töö eest siis makstakse?

Juba me elamegi maailmas, kus sündivuskordaja läheneb paljudes riikides ühele (mõnes on sellest juba isegi väiksem), intress püsib nulli ligidal ja robotitest saavad järjest uutes valdkondades inimestest paremad töötegijad. Sellele vaatamata peame leidma lahenduse, kuidas tagada vanuritele või töövõimetutele inimestele väärikas elu. Ja mis sama oluline – jätta ka tööealisele elanikkonnale alles töötamise mõttekus.

Nüüd tuleb meil kõik senised pensionikindlustuse põhimõtted: solidaarsus (jooksev finantseerimine) kohustuslik kogumine ja vabatahtlik kogumine kuidagi uut moodi kokku köita.

Köita tuleb nii, et pensionikorraldus järjest kiiremini muutuva maailmaga sammu suudaks pidada. Tulevikust teame me kindlalt vaid ühte – minimaalselt vajalik toimetulek tuleb kindlustada kõigile. Kõik, mis üle selle, peab suutma arvestada suurte trendidega maailmas, kuid jääma sõltuvaks ka inimese enda valikutest ja võimalustest. Mida paindlikumaks me mittesolidaarse osa oskame praegu teha, seda stabiilsemaks meie pensionisüsteem oma põhiolemuselt muutub.