Mis meist saab?

Uus Eesti valitsus püüab ellu viia tõsiseid uuendusi maksu- ja pensionipoliitikas, mõned tagasihoidlikud sammud on tehtud ka hariduses, kus senist ranget nõuet õpetada vene koolides 60% ainetest eesti keeles on veidi lõdvendatud. On aga raske oodata uuelt valitsuselt otsustavaid ja radikaalseid samme, kuna tegu on ikkagi üsna erinevate jõudude koalitsiooniga, milles ühe osapoole vaated võivad olla teise osapoole omadega otse vastuolus.

IRL ei saa loobuda oma rahvusliku partei rollist, Keskerakond ei saa ignoreerida vene valijaid, kes on teda seni teistele tugevasti eelistanud. Sotsiaaldemokraadid peavad kaitsma töörahva huvisid, milleks nad on kutsutud ja seatud. Paistab, et kõige lihtsam ongi olnud saavutada kompromissi majanduspoliitikas, mida näitavad ette võetud reformid. Vene valijate toetusest ilma jäämine aga kummitab Keskerakonda tõsiselt pärast venelaste seas ülipopulaarse Edgar Savisaare võimult kõrvaldamist. Jüri Ratase sooloetteaste siin 25 aastat elanud inimestele ilma pikemata kodakondsus anda ei pruugi talle erilisi plusspunkte tuua. Kuni Kesk valitseb koos isamaaliitlastega, ei ole mingit reaalset võimalust, et see ettepanek läbi läheks, ja vene valija ootab konkreetseid samme, mitte kõlavaid üleskutseid.

Eesti on osa maailmasüsteemist, kui kasutada Immanuel Wallersteini terminit. Selles süsteemis on meil nagu teistelgi väikeriikidel aga peaaegu ainult passiivne roll: seda süsteemi oluliselt kujundavad sammud tehakse mujal ja Eesti peab nendega arvestama, kohanema, muutustele mõistlikul viisil ja õigel ajal oma sammudega vastama. Nüüd ongi maailm jõudnud kriitilisse aega, kus suured jõud on asunud süsteemi radikaalselt muutma. Seda teeb kõige jõulisemalt ja kärarikkamalt vastne president Donald Trump, ent senist maailmakorda kõigutavad ka Venemaa ja Hiina. Islamimaailmas tugevneb radikaalide ja mässajate mõju, Euroopa Liit praguneb ja pole võimatu, et ka laguneb.

Nii ongi oluline, kuidas Eesti eliit, ennekõike meie valitsus sellele kriisile reageerib. Esialgu pole näha muud, kui vanade ja üpris kulunud vormelite kordamist. A la „koos oleme tugevamad”, „ meie julgeolek on kindlalt tagatud”, „meie tulevik on ühtses Euroopas” pluss viimase aja julgeoleku-mantrad, mille sisu on enamvähem „koos suure Ameerika rahvaga Venemaa salasepitsuste vastu”. Mis aga saab, kui suur Ameerika rahvas eesotsas oma käreda presidendiga otsustab Venemaaga hoopis soojad suhted sisse seada? Mis saab, kui Prantsusmaal saab presidendiks Marine Le Pen, viib Prantsusmaa euroliidust välja ja hakkab Moskvaga sõbrustama? Kas Eesti muudab seniseid suhtumisi ja loosungeid?

Maailmas muutub muugi kui poliitilised jõujooned. Muutub kliima, tõuseb ookeanide-merede pind, hävivad liigid ja ökosüsteemid. Siin oleks ka Eestis vaja üht-teist selgemini näha ja samuti mõelda oma sammudele. Mida näiteks tehakse Pärnu linnaga, mida selle sajandi lõpuks võib oodata meretõus isegi üle meetri ja osa linnast tuleb evakueerida? Kas Rail Balticu trassi projekteerijad on sellega arvestanud? Mis ootab Haapsalut? Kas meie tulevikumetsades saab domineerida kuusk või tuleb orienteeruda muudele puuliikidele, mis on soojemas kliimas vastupidavamad? Need on vaid mõned näited globaalprobleemidest, mis üsna pea ka meie kohalikeks probleemideks võivad saada. Ning millele tuleb, mida varem, seda parem, mõtlema hakata ka Toompeal.