Ettevõtjad, värisege!

Maksudel ja maksupoliitikal on väga pikaajaline mõju ühiskonna liikmetele ja majandusele tervikuna. Seetõttu tuleks läbiviidavaid muudatusi kaaluda põhjalikult. See ei tähenda, et tegu oleks tabuteemaga, mida puudutada ei tohiks. Kahjuks on uus võimuliit sellesse teemasse suhtunud äärmiselt kergekäeliselt ja tormakalt. 6000 maksuastmel võib nii mõnigi poliitiline jõud tulevikus oma jalad murda, kui kätte saabub valimistepäev.

Ilmselt kõige laialdasema ja pikaajalisema mõjuga on alkoholiaktsiisi järsk tõus – ühest küljest tundub rahva tervise eest hoolitsemine õilis eesmärk, samas kui sellega ohverdatakse majutus- ja turismisektor, halveneb maapiirkondades teenuste ja kaupade kättesaadavus on sellel ühiskonnale liiga ränk hind. Olgem ausad, suur osa meie põhjanaabreid külastab meid soodsa alkoholi ostmise eesmärgil. Sel juhul peatutakse hotellis, tarbitakse kohalikke tooteid ja teenuseid. Need tarbijad kaovad ära, neid oli palju ja nende tagasitoomine on keeruline ning kallis, et mitte ütelda võimatu.

 

Nagu riigikogu rahanduskomisjoni istungilt teada saime, puudub riigil selles teemas terviklik mõjuhinnang. Teatakse ainult, palju on oodata alkoholiaktsiisi laekumise langust, see on kõik. Poliitikud võiksid aru saada, et ei konkureeri mitte ainult eri riikide ettevõtted, vaid ka riigid omavahel, seetõttu peame kainelt arvestama naabrite käitusmismudeleid. Põhjanaabrid vähendasid alkoholiaktsiisi, kui mõistsid, et senine määr ei tööta, mis takistab meie riigil mõistusepäraselt käitumast? Nii et lugupeetud Jevgeni Ossinovski, võib juhtuda, et varsti peate maksma juuksuris lõikuse eest kõrgemat hinda maksma, ja seda põhjusel, et juuksur on sunnitud käituma nagu riik – summa tuleb kokku saada ka siis, kui lõigatavaid päid on vähemaks jäänud. Otsustajatele võivad majandusprotsesside mehhanismide mõistmine osutuda üle jõu käivaks. Loodame, et siiski äkki mitte.

Energiakandjate aktsiisid on koht, kust turg on pisut suutnud poliitikutele mõistust pähe panna – 2018. aasta diislikütuse aktsiisi tõusust loobuti, sest senine maksulaekumise statistika on ilmselt kainestav. See muidugi ei takista riigi alamatelt bensiiniaktsiisiga jätkuvalt järgmist nahka seljast koorimast, sest: nagu ametnik antud puhul loogikat demonstreerib – kuhu nad ikka tankima lähevad. Piiriäärsed kodanikud ilmselt Lätti, kus tanklast ka teisi aktsiisikaupu kaasa ostetakse.

Järgmine energiakandja, mille abil riik oma rahalist seisu parandada üritab on maagaas, mille aktsiisikasv on kui never ending story. Kõigepealt lepiti ettevõtjatega kokku kolmeaastane aktsiisitõus, kus kasvuks 20% aastas, mis vanades Euroopa riikides oma tempoga võtaks kõigil osapooltel pea ringi käima. See muidugi ei takista riigil oma sõna murdmast ja tutvustamaks järgmist kolmeaastast aktsiisikasvu tsüklit, kus tempo suureneks 25% aastas.

Kui töösturid andsid mõista, et energiamahukaid investeeringuid riiki enam ei tule, lubas rahandusministeerium palavikuliselt leevendusmeetmeid välja töötama hakata. Milleks teha lisatööd – äkki käituks ratsionaalselt ja võtaks selle teema üldse praegu päevakorrast maha. Ehitame välja Balticconnectori, rajame LNG-terminali, tekitame turul konkurentsi, siis võiks teemale uuesti otsa vaadata. Riigil tekiks vähemalt moraalne alus uuesti seda teemat arutada. Neil ettepanekutel on kindlasti positiivne mõju, selle tõestuseks on Klaipeda LNG-terminali kaudu Eesti turule imbunud väikese maagaasi koguse äärmiselt positiivne mõju kohaliku gaasimüügi monopoli ergastamisel. Gaasi hinnad 2016 Eesti turul liikusid rohkem alla, kui kohalikud pikaaegsed torugaasimüüad soovisid. Ühtlasi suurenes ka maagaasi tarbimine, kuigi talve polnud ollagi.

Elektrienergia ülekandetasusid ei plaanita tõsta, mis tekitab imestust – miks siis see ei kõlba maksuaukude täitmiseks. Tarbijaid ju rohkem ja ilma elektrita ei saa keegi läbi. Seniseid suuri ülekandetasusid põhjendati põhivõrkude suurte investeeringute vajadusega, mistõttu ettevõtjad surusid hambad risti ja kannatasid vapralt naabritest kordades suuremaid tasusid. Kahjuks näitab tegelik elu ikka, et Saaremaa talumehe sead surevad laudas, kui elekter ventilaatori mootorit ringi ei aja, sest ülekande kvaliteet on olematu. Seekord paluks mitte hakata heietama, et Eleringil raha ei ole, kõlbas sealt ju dividendideks tervelt tubli 31 miljonit eurot võtta, samas, kui 22 km uut põhivõrku sai ehitada ainult 1,5 miljoni euro eest Märjamaalt Hellamaale või kuhu iganes. Sinna see majanduskasv meil jääbki, riik ei vastuta töötava infrastruktuuri eest.

Iseenesest põnev mõte on pangamaks või mis iganes uue lapsukese nimi saab olema. Sellega saab saata finantsinstitutsioonidele sõnumi, et riigi silmis puutumatuid pole. Samas peaks riik arvestama ka stsenaariumiga, et kui turul peaks jamaks minema, siis kontserni emapangad oma Maarjamaa tütreid enam päästma ei tõtta, sest riik ju maksu näol võtnud ka moraalse päästjakohustuse. Viimaste uudiste valguses ei kiputa enam Baltikumi peakontoreid meie armsa isamaa pinnale püstitama, mis oleks ju tähendanud uusi kõrgepalgalisi töökohti ja maksutulu riigile. Ka sinna jääb või lähebki majanduskasv see va maagiline sõna.

Ning viimaks huvitav maksuidee, mis seotud kontsernisiseste rahaliigutamiste maksustamisega. Nagu viimases Foorumi saates rahvustelevisioonist teada saime, peab majandusminister Urve Palo iga viiendat eurot ettevõtte bilansis riigiressursiks. Ettevõtjad, värisege, sest nii nähakse teie poolt pingutusega teenitud kasumeid isikute poolt, kes isiklikult oma tegevusega pole kunagi suutnud reaalmajanduses väärtust luua. Rahandusminister, kes kuuldavasti mängib arvestatavalt tasemel bridži, peaks ju ometi mõistma, et suurkontsernide finantsosakondades vallatakse antud mängu olulisemalt kõrgemal tasemel, kui meie armsa isamaa ametnikud kunagi mängima saavad. Ehk et tegemist on sisuliselt mõttetu seaduseloome või asendustegevusega, sest maksuvabalt liigub see raha vajadusel siit ükskõik millisesse geograafilisse punkti ja tagasi. 

Vaatamata riigi sammudele naaseb maagiline majanduskasv meie õuele kõrgema kui 2% määras, sest maailmaturu tooraine hinnad on tugevas kasvus ja see toob kaasa palju toredat käibekasvu. Palju Eesti majanduses tegutsevad ettevõtjad sellest rõõmust osa saavad on iseasi, sest poliitikute poolt läbi viidavad katsed ettevõtjate peal meenutavad pisut lugupeetud teadlase katseid kirbuga. Teadlane rebis putukalt küljest jalgu ja käskis vaesekesel hüpata. Kirp pingutas iga kord ja hüppas, kuid kui oli eemaldatud eelviimane koib ja teadlane käskis kirbul taas hüpata, siis ei olnud vaeseke selleks võimeline. Sellest järeldas teadlane, et eelviimase jala eemaldamise järel kaotab kirp kuulmise ja ei mõista hüppe käsklust.