Segapuder valitsuse tööriistakastis

Valitsusest paistavad ideoloogilises plaanis oma valijatele hästi silma Keskerakond ja SDE. Seda nii üldise aktiivsuse kui ka näiteks lendu lastud konkreetsete poliitiliste ideede osas. Minister Jevgeni Ossinovski on saavutanud edu alkoholipoliitikaga, mida küll läbirääkimistel ettevõtjate huvide eest seisnud ministrid Kadri Simson ja Urmas Reinsalu tasakaalustasid. IRLi poole pealt on pildis kõige rohkem rahandusministeerium, kes toob ettevõtjatele tosin uut maksu. Siiani on ministril endal õnnestunud vältida väga palju pildis olekut - eks paari kuu pärast on seis teine, kui aeg kõik uued maksueelnõud valitsusse tuua. Siis tuleb need kahe kuuga läbi riigikogu rammida, et need 1. jaanuarist 2018 jõustuda saaksid.

Samuti lisaksin, et esimesed sadakond päeva ei ole veel selgust toonud, kust tulevad uue valitsuse majanduskasvu toetavad meetmed, kuigi poliitikauurijad teavad hästi, et erinevate valitsuste poliitikate seosed majanduskasvuga ongi väga-väga õrnad. Teisisõnu, uuringud on näidanud, et valitsustel pole instrumentaariumi tegelikult lühikeses perspektiivis üldse majanduskasvu panustada. Seda enam ootaks pikaajalise mõjuga meetmeid - kuidas rohkem teadus- ja arendustegevust Eesti ülikoolides kokku viia nende ettevõtlusvaldkondadega, kus Eestil juba on kujunenud välja suhtelised konkurentsieelised ja jätkuvalt väga terav fookus hariduspoliitikale. Võib kõlada pateetiliselt, aga kui meie elanikkond väheneb lähikümnendil kohutava hooga (ja valitsus ei saa sinna absoluutselt mitte midagi parata) ning kümnendiga jääb vähemaks 50 000 töökätt, peab iga Eesti noor saama hea hariduse.

Vahendades Eestis tegutsevate ettevõtjate seisukohta – tänane seis on leebelt öeldes segadust tekitav. Kindel on see, et tulevad uued maksud. Pangamaks, magustatud jookide või laiem magusamaks, pakendimaks, laenupandimaks, teedehoiumaks või automaks, tõuseb gaasiaktsiis, kiire tõus alkoholile, jätkub tubakaaktsiisi kiire tõus. Eraisikud saavad rahakotti kergendada kaudselt läbi pangamaksu, joogimaksu, automaksu ja aktsiiside tõusu, kuna tõus liigub Eesti kogemuse kohaselt neile otse edasi. Samuti saame toetada valitsust läbi väiksema tulumaksutagastuse eluasemelaenude pealt, hoiuseintresside maksuvabastuse kaotamise pealt, sissetulekupõhiste trahvide pealt ja 25% ühiskonnast hakkab rohkem maksma tulumaksu, et finantseerida valitsuse (6000astmelist) tulumaksureformi. Ettevõtjate jaoks, keda need maksud puudutavad - ja pangamaks hakkab puudutama igat ettevõtjat ja nende laenuraha hinda, võib kulude kasvu osaliselt kompenseerida kasumi maksustamise langetamine.

Ühiskonnas kasvab ümberjagamine, mille positiivseks küljeks tuleb pidada seda, et väiksema sissetulekuga tööinimestel kasvab tarbimiseks kasutatava raha osakaal, seda tuleb toetada igal juhul ja see on hea eesmärk. Samas tuleb arvestada, et kuna finantseerimisallikaks on suures osas tarbimismaksud, mis on regresseeruvad, siis väiksema sissetulekuga inimeste jaoks on maksutõusude mõju suurem kui jõukamate jaoks. Lühidalt öeldes, tarbitav alkohol, toit ja energia moodustavad väikese sissetulekuga inimeste tarbimisest ja eelarvest suurema osakaalu kui jõukamate jaoks.

Nende maksutõusude mõistlikkuse üle ma isegi veel ei arutaks, siin on valitsusel enne tükk ettevalmistustööd vaja ära teha. Selge on see, et astume osade maksuideede osas lääne- ja põhja-euroopaga pigem vastupidises suunas, lisaks on oma sõna ettevõtete võrdse kohtlemise osas öelda ka kehtivatel seadustel, kohtul ja Euroopa Komisjonil. Rünnata aastas viie uue maksuga turgu, kus on 600 000 töötavat inimest ja paar tuhat makse tasuvat ettevõtet, on ebamõistlik. Eesti suudab ettevõtteid ja inimesi hoida oma asukohta arvestades siin ainult hea tahte ja lojaalsusega. Kahaneva riigi mentaliteet, selle asemel et rakendada kasvamisel suunatud poliitikaid, on lühinägelik.

Kokkuvõttes – valitsusel võib mitmes küsimuses head tahet ja õige suundki olla, aga tööriistakast on kokkupandud kümne päevaga esimesena kättejuhtuvatest asjadest. Selle tulemusena on nende hulgas mitu sellist vahendit, mille osas tegelikult pole kasutamise esmased ja teisased tagajärjed läbimõeldud. Kuidas lisaks laekuvale lisasendile mõjutavad need majanduse ja tööhõivestruktuuri, maksumoraali, majandusagentide käitumist. Ja aega endale analüüsimiseks pole eriti võetud. Näen siin riske, eriti ühele ministrile ja erakonnale, kellelt nende valija on traditsiooniliselt ootanud võib-olla teistsugust hoiakut. Samas on see võimalus kindlasti ühele teisele valitsuserakonnale ja ministrile ettevõtjate huvide kaitsega valitsuse poliitikat tasakaalustav hoiak ise endale võtta - ja mulle tundub esimeste märkide järgi, et nii lähebki.