Pärast oravaid tundub ka tigu täkuna

Sattusin vaid mõni päev peale uue valitsuse ametisse astumist ettevõtjate koosolekule, kus arutati nn Raasukese plaani Eesti majanduselu elavdamiseks. Arvestades, et juhtrolli olid valitsuses saanud vasakerakonnad, oli mulle üllatuseks üldine meelsus, et noh nüüd saab lõpuks midagi arendama hakata. Inimestel oli sära silmis, usku helgemasse tulevikku oli juurde tulnud.

Ma ei oska öelda, kas sama seltskond ka kaks kuud hiljem sama muutuste vaimu naudib, aga keskliit on rahul. Probleeme ei püüta peita betoonväitega, et nii on alati olnud ja teisiti ei saa. Tuleb uusi mõtteid, uusi lahendusi, olukordi hinnatakse ümber. Valitsuskabineti koosolekul viibinud on hinnanud tänase õhkkonna kordades konstruktiivsemaks.

Olen kuulnud ka iroonilist ütelust, et tormavad nagu varsad koplis. Kui enne miski ei liikunud, tundub sel taustal täna ka tigu täkuna. Mõni värske mõte ilmselt peabki aia taha minema, aga tervikus on uuest vaimsusest rohkem loota kui vanast virisemisest.

Ametiühingute keskliidu huvi on ikka olnud maksusüsteemi õiglasemaks muuta ja maksumaksmise koormust jõukamatega jagada. Võttes sealt, kus niigi vähe, kasvatame frustratsiooni ja ebastabiilsust. Viimane ei ole hea ei majandusele ega neile inimestele endile. Seepärast tunnustame valitsuse südikust tulumaksuvaba miinimumiga otsustavalt liikuma minna.

Me ei tea paraku asjaolusid, miks tuli maksu-uuendused teha kobareelnõu vormis, mida värsked valitsuspartnerid alles hiljuti kritiseerinud olid. Tegelikult on väärtus ka selles, kui suudetakse näidata uut ja paremat stiili. Poliitiline kultuur paraneb kiht-kihilt ja nüüd tuleb valitsusel veel näidata, mis see nende poolt lisatav stiilikiht on.

Pensionireform on üks pikaajalise mõjuga reform, mille on enamuses ette valmistanud eelmine valitsus. Siin ootame Ratase juhitavalt valitsuselt terviklikumat vaadet, kuidas inimesed pensioniikka jõuavad, kuidas pension mitme samba koosmõjus tekib. Ootamatult pisarateni kriitiliseks muutunud Reformierakonnalt on kõlanud neil päevil ka üks väärt mõte – pensionireforme tehakse ühiskondlike kokkulepete vormis. Varasematele peaministritele oli see žanr võõras, ehk just ühiskondlik lepe pensionireformi küsimuses olekski see uus valitsemise kvaliteedikiht, mida hiljem veel aastakümneid meenutame.

Uus kvaliteet oleks seegi, kui suudetaks usaldada tööõigus rohkem tööturupartnerite kujundada. See kasvataks üldist ühiskondlikku läbirääkimisvaimu, annaks kaasvastutuse töötajatele ja tööandjatele ning vähendaks oluliselt kõva käe unistust, mille juurde käib enamasti lihtsameelne veendumus, et kui seda valitsust ees ei oleks, küll siis elu lööks õide.