Teeme ERRi jälle suureks!

Umbes pooltel päevadel nädalas maandun diivanile ja valmistun õhtust sööma. Siis on kohe hea ja soe tunne, et keegi mõtleb nii nagu mina, sest lülitades sisse teleka näen, et Marko Reikop sööb ka midagi. Siis tuleb mõte, et kelle raha eest ta seal õieti sööb, ja siis kaob ära spirituaalne tasakaal.

Aga pole hullu – kuulan natuke “Hallo, Kosmost” peale ja proovin armastuse energiat kanaldada. Kuna aga mul ei taha tšakrad kuidagi avaneda ja kogu protsess on nagu hinge neerukivide väljutamine, lülitun tagasi telerile ja vaatan natuke, kuidas kuus rääkivat pead üksteise suhtes viisakalt sapised on ja täiesti kriitikavabalt mingit udu ajavad. Ajaviide seegi, varsti algab ju “Eesti Laul” või, mille reklaam ka “Ringvaates” juba oli, ja pärast seda on aeg puhkama minna. Võtan sisse kvaliteetse une tagaja nr 1 – “Õnne 13” episood.

Öösel ärkan, külm higi laubal, sest näen unes, et see kõik oli maksumaksja raha eest. Ja siis on ainult vaikus ja lagi ja siis hakkan ma - mõtlema…

Üks Eesti huvitavamaid mõtlejaid, muusik, kunstnik ja hauakaevaja Kalev Rajangu küsis ühes oma loengus retoorilise küsimuse: „Kas me oleme debiliseerumise vastu kondomiseeritud?“ Ja vastas ka kohe, sama retooriliselt: „Ei, me ei ole debiliseerumise vastu kondomiseeritud.“

Kui me mõtleme praeguse maailma infovälja olukorrale ja meie olukorrale maailma infoväljas, siis: see lihtne küsimus ja lihtne vastus võtavad meie reaalsuse väga tabavalt kokku. Tekkinud on olukord, kus nii uues kui ka vanas meedias tuleb kahelda kõiges ja lõplikult uskuda ei saa ei midagi ega kedagi. Segunenud on uudised, meelelahutus, faktid, arvamus, reportaaž, turundus, propaganda, labasus ja elitarism. On räägitud isegi „tõejärgsest ajastust“ – tõde polevat enam olemaski (kohe tahaks küsida, et millal oli siis tõe-eelne ajajärk ning millal tekkis tõe ajastu). Neid siinkohal omavahel võrdlemata, võrdsustamata ja hinnangut andmata toon selle  kujunenud kolm vapilooma – Putin, Brexit ja Trump.

Mis on siis see “debiliseerumine” või ka pehmemalt öeldes – juhmistumine? See ei ole järsk ajulise võimekuse langus, vaid ebaõige info omaksvõtmine. Mitte riistvaraline, vaid tarkvaraline probleem, kui soovite. Muidu igatpidi mõistlik ja ratsionaalne võtab valet tõena, teinekord lausa aksioomina ja ongi valmis. Algoritm on katki, mõttetöö tulemus tuleb vigane – inimene on juhmistunud. Eks me kõik ole mingites väiksemates küsimustes juhmistunud (siinkirjutaja näiteks leiab, et ta võib, olemata kordagi ühtegi toimetusse jalga tõstnud, tulla ajakirjandust uutma), kõik me eksime, kõike teada ei saa ja kõigil on oma vaatenurk ning huvid.

See on tahtlik ja süstemaatiline avalik valetamine oma sise- või välispoliitiliste ja majanduslike huvide realiseerimiseks? Siis on sõda, meediasõdurid sõdivad. Kuid infosõjas Genfi konventsiooni ei ole. Pole ka tegelikult tsiviilisikuid, n-ö tavainimene on ainult ala, mida vallutada ja tema vallutamiseks tuleb ta juhmistada. Ja mööngem tõika – me ei ole keegi selle vastu kaitstud, isegi mitte haridus- ja teadusminister, nagu hiljuti selgus. Õnneks nii, nagu lugupeetud ministri kaasuse puhul, on enamik juhmistumisi tugevate alustõdede olemasolul siiski ajutised ja kahjud väikesed, kuid ajalugu mäletab ka palju raskemaid juhtumeid, kus terved rahvad on korraga juhmistatud.

Eesti elab maailmas, kus infosõja möll järjest suureneb ja tuld antakse nii idast kui ka läänest, meil on ka omi rindejooni. Kilpi oleks vaja. Sest õigeid valikuid ja otsuseid saab teha ainult siis, kui meel on karge ja siht on selge, mitte juhmistunult. Kui me neid ei tee, siis edu ei tule, ei mikros ega makros. Ja miks ei võiks olla selle kilbi peal kirjas ERR.

Inimesena, kes tunneb huvi maailmas toimuva vastu ning soovib seal toimuvast aimu saada, tean hästi, et eestikeelne meedia pakub selleks väga piiratud võimalusi. Laiapinnaliste kajastuste, veelgi enam, sisuliste analüüside jaoks tuleb pöörduda ikkagi võõrkeelse (ja peab rõhutama, et ka -maise) meedia poole.

Arusaadav, Eesti erameedial pole vahendeid, aga avalik-õiguslikul pole millegipärast tahtmist. Kogu lugupidamise juures ERRi inimeste suhtes, kes on kõik kindlasti väga tublid ja professionaalsed inimesed, on selge, et fookus on nihkunud meelelahutusliku ja sisepoliitilise sisu ning produktsioonitaseme peale, millest vähemalt esimese võiks küll pea täielikult erakanalitesse anda, mis omakorda annaks neile niigi kokku kuivava tulu teenimiseks lisavõimalusi, mille läbi ka nende haare suureneks. Sama on sisepoliitikaga: miks ei võiks debati- ja arutelusaadete segmenti rohkemas mahus erakanalitele jätta? Raske on uskuda, et need toimumata jääks.

Mina pakun välja, et realiseerida Eesti meediamaastikul oma unikaalset positsiooni ja tegeleda rohkem välisilma ja -poliitika kajastamisega, tuua meieni rohkem sisu mujalt maailmast, näiteks kasvõi Brüsselis toimuvast Eesti inimesele sisukat ja aktuaalset ülevaadet andes. Ja teistpidi, pöörata rohkem tähelepanu näiteks Eesti kultuuriürituste ja sündmuste kajastamisele ja salvestamisele. Ja seda kõike venekeelsete subtiitrite, dubleeringu või paralleelkanalitega. Tõtt-öelda on skandaalne, et kogu ERRi ei tõlgita vene keelde. Kui me tahame venekeelseid inimesi Eesti inforuumi, siis me ei lahenda seda probleemi neile alternatiivse inforuumi loomisega, vaid neile tee loomisega, et nad saaksid sinna üldse tulla. Need ülesanded ei tohiks ka kuidagi konflikti minna ka rahvusringhäälingu seaduses ette nähtud eesmärkidega.

Aga kilp? Kõige parem kaitse on rünnak, nagu öeldakse. Ei ole küll võimalik näppu näidata absoluutse tõe rääkija suunas, aga iga ajakirjanik, kes kunagi mõnd poliitikut praadinud on, teab, et valetaja suunas on küll. On olemas selline portaal, nagu PolitiFact, mis tegeleb USA poliitikute väidete kontrollimise ja nende statistilise paikapidavuse arvestamisega. Miks ei võiks ERR võtta üle sama mudelit ja pidada arvestust väljaannete usaldusväärsuse kohta - analüüsida näiteks iganädalaselt välismeedias ilmunud suuremaid lugusid, osutada valed ja rängalt vigased välja ning pidada arvestust, kes tegeleb pidevalt libauudiste edastamise või välja andmisega, samuti faktieksimustest.

Tegu oleks kindlasti ressursimahuka ettevõtmisega, aga sellel kilbil võiks ka uhkelt kirjas olla Made in Estonia ja koostööle võiks kutsuda ka teiste (demokraatlike) riikide avalik-õiguslikke ringhäälinguid ja ajakirjanikke ning kes teab, sellest võib saada kasvada kunagi suur rahvusvaheline ajakirjanike võrgustik, mis võib kandma hakata ka teisi funktsioone. Kui julgelt mõelda – võib-olla saab sellest isegi Euroopa Ringhääling. Ja Made in Estonia silt jääb ikka väikesena, kuid väärikalt peale.

Nüüd, kui ERR on otsimas uut juhti, otsib ta loodetavasti ka uut visiooni. Nõustuge või mitte, aga üks on nüüd olemas.