Riigihanked kasvumootoriks

Kasutades riigieelarve ja Euroopa toetusmeetmete abi, investeeritakse riigi arengusse – suures osas rajatiste ehitamisse. Juba aastaid on ettevõtjad juhtinud tähelepanu vildakale praktikale, kus hindamiskriteeriumiks soodsaim hind. Riigi arengusse tuleb ringiga tagasi ka osa ehitusse investeeritud rahast. Igalt palgalt makstakse näiteks maksud ning nõnda liigub raha veel mitu ringi – kui maksud on ausad ja saajaks kohalik elanik, saab ringlev summa suurem. Tänaste põhimõtete järgi „taaspöörleb“ väiksem hulk raha, kui see oleks mõistlik. Piirates pakkumise tingimusi ning paremini kontrollides on võimalik oluliselt suurendada kodumaises majanduses liikuva raha hulka.

Levinud praktika järgi hangib odavaima pakkumise teinud ettevõte võimalikult soodsad materjalid, alltöövõtu ning annab näilise efekti soodsale ehitustulemusele. Tegu on lühinägeliku lahendusega, mis võib pikas perspektiivis muutuda oluliselt kulukamaks kallima algmaksumusega lahendustest. Kurva efektiivsuse näitajana saab tuua uhke Eesti Rahva Muuseumi ehituse, millega kaasnesid mitmete alltöövõtjate pankrotid ja kahjumid, rääkimata lahendustest, mille hooldamine on järgnevate aastate jooksul kordades kulukam säästetud rahast.

Kõikidel riigi finantseeritud objektidel (ka pikaajalise rendilepingu alusel) tuleb kehtestada reeglid kõikide töötajate (k.a kõikide alltöövõtjate) ametlikule sissetulekule. Näiteks 75% valdkonna keskmisest, sest selline reegel (koos kontrolliga) tagab ausama sissetuleku töötajatele ning piirab riigi petmist riigi raha eest. Ei ole ju võimalik palgata elektrikut alla 1000 euroga kuus, kuid ehitusobjektidel on nende ametlik tasu miinimumpalk ning osaline tööaeg. Ehitajad on pärit väljastpoolt Eestit ning isegi vene keel on objektidel haruldus. Palga alampiir annab võimaluse ausamatele ettevõtjatele (piirab riigi raha eest riigi petmist) ning seeläbi jääb ka suurem osa rahast meile pöörlema.

Vabas riigis ja vabal maal tundub tihti piisavat tootja deklaratsioonist ja CE-märgist. Tehnilise järelevalve ametil ei saagi olla suutlikkust kontrollida kõiki materjale ja nende sobivust. Erialaorganisatsioonidel on pädevust ja suutlikkust hallata turul kasutatavaid tooteid ja hinnata ka nende sobivust kohalikesse oludesse. Seadusandliku toe abil on võimalik luua kohalik heakskiidu süsteem, mis ei ole kulukas materjalide pakkujatele ega koorma ka riiki. Piirates kasutatavate materjalide kvaliteeti, on võimalik tagada pikk eluiga ja vähendada ohte rajatistes.

Kõik hangitavad lahendused peavad sisaldama nende tervikmaksumust koos tavapäraste kasutus- ja hoolduskuludega 10 aasta jooksul. Pakkuja peab olema võimeline seda tagama ja vajadusel ülekulu kompenseerima. Minimaalselt nii pikka perspektiivi tuleb silmas pidada erinevate lahenduste valimisel. Tasuvusaja järgne sääst langeb ju aega, kus Euroopa Liit ei toeta meie riigi majandust ning igasugune mõistlik kokkuhoid on hädavajalik. Lihtne on lisada tootele kiri, et garantiiaeg on viis aastat, kui seda müüva ettevõtte vanus on vaid aasta. Veel keerulisem on uskuda ja hankida selliselt ettevõttelt lahendust, mille prognoositud tasuvusaeg on 6 või 10 aastat. Piirates pakkuvate firmade vanust, võime loota vähemat skeemitamist.

Määrame tasude alammäärad riigi objektidel ning ka omad inimesed saavad enam tööd; piirame säästutoodete kasutamist tagamaks kvaliteeti ning investeerime vaid lahendustesse, mis on pikas perspektiivis soodsad. Kokkuhoiu saavad tagada nii valitud lahendused kui ka lahenduste pakkujate endi usaldusväärsus ning kestvus. Riik peaks ehitama nii, nagu teadlik eraisik ehitab iseendale.