Eestile juurtega märk

Pisut enne taliharjapäeva tutvustas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) uut Eesti turundamise tööriistakasti, mis ärgitas ulatuslikku avalikku diskussiooni. Seda peamiselt tutvustatud pikseldatud või pikseldamata / suveniirele kantud või kandmata rändrahnust ehk ühest uuest võimalikust turundusmärgist lähtuvalt. Kuigi erisugused turundus- ja modereerimistööriistakastid elik suunised on läänemaailmas populaarsed ja laialt levinud, tekitas taoline esitlus enamjaolt kummastust. Nagu tööriistakasti arendamisele kulutatud finantsvahendite hulk.

Seejuures kinnitati, et loodud kogum on suurepäraseks vahendiks Eesti institutsioonidele ja ettevõtetele nii enda kui ka Eesti riigi tutvustamiseks, kuid küsitavaks jäi siiski see, miks pidi iganenud ja võrdlemisi vähekasutatud “Welcome to Estonia” brändi kõrvale looma uue, veel märgilisema? Jah, järgmisel aastal ootab meid ees Eesti Vabariigi märgilise 100. Sünnipäeva tähistamine, kuid seesugune põhjendus on pelgalt vormiline, mitte sisuline. 

Tõenäoliselt leidub ka odavamaid lahendusi, mis tuginevad millelgi, millega eestlastel on oma tugev seos. Selline juurtega lahendus oleks märgilise aastapäeva puhul ehk asjakohasemgi.

Üheks selliseks turundamisviisiks võiks olla teada-tuntud, aga aegunud autoriõigustega piltide-fotode ja nendega kaasas käivate lugude vabakasutusse andmine. Need võiksid olla Eestiga seotud olulistest kultuuri- või loodusmälestistest (objektidest) või siis vabakasutusse jõudnud maalidest. Midagi, mis on oluline nii meile eestlastele kui ka tähelepanuväärne ehk märgiline teistele. Seesugune, mis aitaks hõlpsasti ja kiiresti avada meie kultuuri, rahvast elik olemust.

Valitsus ja Kultuuriministeerium on andnud Eestis muuseumitele võrdlemisi vabad käed oma tegevuste kavandamiseks ja omatulu teenimiseks ärimudeli paika panemiseks. Paraku on jäädud kinni traditsioonilisesse mudelitesse, mis võivad aga põhjustada olulise mahajäämuse maailma tasemel. Seda eriti ligipääsetavuse ja märgatavuse osas – kui muuseumi pildid ei esildu otsinguis või vabades pildipankades, siis pole seda muuseumi ka olemas. Võimalik, et traditsiooniliste ärimudelitega, millega oleme hoidnud kinni autoriõigustest vabanenud kvaliteetseid skaneeringuid, oleme aidanud kaasa enda kultuuri hääbumisele internetiavarustes. Kindlasti on see aga kasutamata võimalus Eesti ja eesti paremaks ja laialdasemaks tutvustamiseks, ärikeeli turundamiseks.

Seega võinuks uuks brändiloomeks võetud finants- ja ajavahendid ning suunata need hoopis olemasoleva esildamisse. Seeläbi luua lahenduse, mille abil juba loodud ja arhiivides või füüsilistes galeriides ununevad varad ja rikkused oleksid paremini esitletud ja kättesaadavad nii kohalikele kui ka kaugematelegi inimestele. Seesugused, mis võimaldaks kõiki end Eesti Vabariigi märgilise sünnipäeva puhul ehk väärikamalt tunda. Soovi korral oleks saanud  luua tööriistakastigi, mis aitaks nii riigi kui ka ettevõtete turundamisel kasutada juba olemasolevaid lugusid ning meediamaterjali ja selgitaks vabade litsentside kasutusvõimalusi ja ka seda kuidas juba olemasolevasse põimida oma uued ja põnevad lood. Seesugune vabakasutuse abil turundamine näib kordades mõjuvam ja tähelepanuväärsem ehk märgilisem kui ükskõik missugune innovatiivne, kuid autoriõigustega kaitstud märgiloome. Vähemalt märgilise ja ajaloohõngulise aastapäeva kontekstis.

Üheks suurepäraseks näiteks vabakasutusel tugineva kultuuriturundusmudeli rakendamisel on Madalmaade Rijksmuseum - on kellelt õppida.