Mille eest karistab tulumaks?

Progresseeruvat (astmelist) tulumaksu on vaja sellepärast, et proportsionaalne (ühtlane) maks mõjub liiga erinevalt: kui vaeselt pool ära võtta, jääb ta nälga; kui miljonärilt, siis jääb tal pool miljonit järgi. Ta ei saa õieti arugi, tema elukvaliteet ei lange.

Ühtlase maksumääraga karistatakse vaesemaid: pahatihti võetakse ka hädavajalik ära, soodustatakse tuluerinevuste kasvu.

Briti akadeemik Richard Wilkinsoni uurimuste järgi teeb suur ebavõrdsus halvemaks nii vaeste kui ka rikaste inimeste elu, tuluerinevuste kasv pärsib majanduskasvu ja suurendab kuritegevust. Ebavõrdsuse kasvades:

- suureneb nõudlus avalike teenuste järele.

- rohkem on narko- ja üldiste terviseprobleemidega inimesi,

- koostöö ja hea suhtluse asemel on palju rohkem võitlust staatuse pärast,

- sagedamini esineb vägivaldsust,

- üksteist mõistetakse rohkem hukka vastavalt staatusele,

- koolilaste hariduslikud saavutused on kehvemad.

Tänu proportsionaalsele (ühtlasele) tulumaksule on Eestis inimesed õnnetud, valitseb suur lõhe palkades ja varajasem suremus Euroopas.

Iga ühiskonna huvides on leida selline kord, mille puhul valdav enamik ühiskonnaliikmeid peab seda õiglaseks. Enamik inimesi ei pea õiglaseks väga suuri elatustaseme vahesid ja nendega uhkustamist. Investeering õiglusse vähendab otseseid kulusid oma vara ja elu kaitsmisele nende eest, kellel pole palju kaotada. Investeering õiglusse algab sellest, et tasutakse kõik maksud ja ollakse selle üle uhke. Miks ei võiks üks rikkur teisele peale hüpata: sina, könn, maksad tulumaksu poole vähem kui mina.

 Õigluse põhimõte teenib ka arengu huve. Riikides, kus inimeste sissetulekute vahed on väiksemad:

- on inimestel parem parem füüsiline ja parem vaimne tervis,

- on vähem vägivalda,

- kasutatakse vähem narkootikume,

- on laste heaolu näitajad kõrgemad,

- usaldavad inimesed üksteist,

- on inimesed loovamad,

- antakse rohkem patente välja.

Maksud on peale majandusprobleemi veelgi enam moraaliprobleem. Suhtumine maksudesse näitab, kui sõbralik on ühiskond, kui palju on inimene nõus ohverdama teiste heaks, kuid sellega ka iseenda heaks. On ju kollektiivsed hüved, mille edendamisest kõik võidavad. Mis teile rohkem meeldib: kas sõita uhke autoga auklikul teel, või sõita odavama autoga siledal teel; kas odavam on maksta turvameestele või politseile jne. 

Riigi maksupoliitika näitab, millist ühiskonda soovitakse. Kas seda, kus inimene on inimesele hunt, kus uhked vabad isiksused kaklevad omavahel vara ja positsiooni pärast või seda, kus inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend, kus on üksmeelne sõbralik (kristlik) kollektiiv, kus tugevam toetab nõrgemat.

Koostööle orienteeritud ühiskonnad on tugevamad. Ei ole õige vahva reformierakonna suure-Peetri-poliitika: enne peame Meie rikkaks saama, siis võib teile ka midagi pillata. Loota, et edaspidi, rikkuse kasvades suhtumine paremaks muutub, on pehmelt öeldes naiivne. Nimetage inimest, kes on enda arvates piisavalt rikas, et võiks hakata loovutama? Vastupidi: süües kasvab isu.

Kas ausa tööga kiireks rikastumiseks on võimalik keskmisest kümme, isegi sada korda rohkem ja paremini töötada? Suure rikkuse allikaks on kasum, mis võib olla töötasust tuhandeid kordi suurem, ja sel võib olla tööga väga õrn või koguni olematu side. Paljud saavutused ei ole inimese endi teened. Rahvatarkus ütleb, et tööga pole keegi rikkaks saanud, ega töö kedagi toida.

Kui jätta kõrvale kuritegevus, õnn ja seaduserikkumine, võib suurte tulude allikaks olla:

Defitsiit; varandus (dividendid, intressid); suurte väärtuste liigutamine; spekulatsioon; kasulikud tutvused, koolivennad, soodne päritolu; juhus, sattumine õigel hetkel õigele kohale; infoleke või –luure; ning kavalus, jultumus, silmakirjalikkus, hoolimatus, jõhkrus.

Kõigil kirjeldatud juhtudel ei looda uusi väärtusi, töökohtadest rääkimata, vaid paigutatakse neid ümber. Nii saadud tulu kõrgem maksustamine peaks olema kõigiti jumalale meelepärane tegu. Üks teooria ütleb, et maksudega tuleb ära võtta see raha, mis on mõeldud priiskamisks (nt. kullast klosetipott, pudeliveega basseini täitmine, kümme luksusautot jne).

Progresseeruvale (astmelisele) tulumaksule on esitatud vastuväiteid, et ta:

-Pidurdab majanduskasvu, ehk demotiveerib paremini, nutikamalt ja odavamalt tootmist.

-On keerukam. Ei ole. Kuitahes suure, kuid lõpliku arvu astmete puhul arvutatakse maks kõigis astmetes sama valemi järgi: M = M0 + (P - P0) · k,  kus M on tulumaks, M0 on maks antud astme alampalgalt, P on palk, P0 on antud astme alampalk, ja k on antud astme maksumäär.

- Lisab bürokraatiat - tuleb palgata lisatööjõudu maksude laekumise kontrollimiseks jne. Ei ole. Laekumise kontrollimine jääb täpselt samaks.

- Alahindab majanduses üksikisiku loovuse ja motivatsiooni osa, kaotab ajendi enam teenida. Ei! Kus te eelistate töötada: kas seal, kus teenite 1000, ja tulumaks on 10%; või seal, kus teenite 5000 ja tulumaks on 50%?

- Suurendab riigi rolli raha ümberjagamises. Ja mis siis? Riigi põhiülesanne ongi ümberjagamine: võtta sealt kus on (liialt) ja anda sinna kus on (häda)vajalik. Et kõik saaks realiseerida oma võimeid (PS § 19). Hädaldamine, et enam teenides jääb vähem kätte, on õige ainult siis, kui maksumäär on üle 100%.