Lubagem kaupmeestel eesti keelt edendada

Olen soomlane, kes on Prisma Eesti juhina suure osa elust Eestis elanud. Räägin vabalt eesti keelt ja imetlen Eesti riigi ja majanduse kiiret arengut. Kuid ometi on üks asi, mida ma teeksin täiesti teistmoodi – teeksin selgemaks Eesti kaubandustöötajatele kehtivad keeleoskuse nõudeid, mille range tõlgendamise hirmus ei julge poed värvata isegi lihtsale tööle lattu või riiulile kaupa laduma inimest, kes ei oska eesti keelt kõrgel tasemel. Kardan, et praegune segane olukord on nii majandusarengu kui keele leviku seisukohast Eestile isegi kahjulik. Poodides pole tööjõudu. Inimestel pole tööd ja keele õppimine läheb sellele vaatamata keeruliselt.

Eestiski häid tulemusi toonud keelekümblus on parim viis õpetada inimestele eesti keelt ning sulatada neid kogukonda. Keelekümblust olen ise näinud edukalt toimimas Soomes, kui ma noore töötajana 1989. aastal ühe Soome väikelinna Prismasse tööle tulin.

Mul oli vietnamlannast uus kolleeg, kelle ülesanne oli riiuleid kaubaga täita ning kes sel hetkel oskas soome keeles öelda vaid “aitäh” ja “tere hommikust”. Ühel hommikul tuli ta minu abi paluma koos kliendiga, kes soovis osta kohvifiltripaberit, kuid ei teadnud, kus see asub. “Kahvi suodatinpaperi” oli minu uue kolleegi jaoks liiga uus ja keeruline mõiste, kuid kui me vajaliku toote koos üles leidsime, siis õppis ta selle väljendi sealsamas ära.

Minu teada on see inimene siiani Prismas tööl ning olen kindel, et tema soome keel on tänaseks väga hea. Mis oleks juhtunud, kui Soome võimud oleksid sundinud ta seniks koju diivanile istuma, kuni ta kuidagi on keele piisavalt selgeks õppinud? Tõenäoliselt ei oleks sel naisel jäänud keel õppimata ka siis, kuid Soome ühiskonnas osalemiseks oleks tal kindlasti olnud üks takistus juures.

Tänapäevases inforuumis, kus teist keelt rääkival inimesel on palju võimalusi teavet hankida, võib iga uus takistus inimesi kogukonnast eemale tõrjuda. Üha lihtsam on valida elamiseks mõni sobivam keskkond. Niisugusel juhul võib liigne keele kaitsmine viia selleni, et mõnede inimeste jaoks kaitseme oma keele lihtsalt surnuks.

Täna on poodidel hirm, et poodi saabub ametnik, kes tõlgendab segaselt sõnastatud seadusakti üle vindi. Ning neid juhtumeid on. Vahel aga tundub mulle, et rangete keelenõuete pooldajad alahindavad poeomanike huvi töötajatele keelt õpetada. Poodide juhid on aga ärimehed. Ärimehed on teadagi ahned ning praegu ma kasutan seda sõna positiivses tähenduses. Ahnus viib selleni, et me ei saa lubada endale rahulolematuid kliente. Kaubanduskeskusi on Eestis väga palju ning kõik need konkureerivad omavahel pisimateski detailides. Iga väike eelis on oluline. Iga väike miinus leiab aga sotsiaalmeedias kajastamist ning võib viia poest inimesi. Sellises maailmas ei saa enamus poode endale lubada, et kliendid pole hästi teenindatud.

Kui mitte mõnel muul põhjusel, siis just kasumi nimel korraldaksid kaupmehed poodide töö ka ilma üle vindi keeratud kontrollita, et inimesed oleksid rahul. Kui meile tuleks inimene, kes ei vasta praegustele keelenõuetele, siis me ei paneks teda tööle infoletti ega kassasse, tema esimesed tööd oleksid kohtades, kus ta 90 protsenti ajast ei puutu otseselt kliendiga kokku. Mida rohkem ta aga ametit ja keelt õpiks, seda paremad võimalused on tal teha karjääri, suhelda inimestega ning kokkuvõttes muutuda meie inforuumi ja kultuuri osaks.

Täna ei saa inimesed piisavalt hästi teenindatud sellepärast, et meil pole piisavalt tööjõudu. Eestis on palju inimesi, kes oleks valmis meile tööle tulema, kuid kellele me ei saa seda tööd segase olukorra tõttu pakkuda. Sellisest olukorrast ei võida ei majandus ega integratsioon.

Jäävad muidugi piirkonnad nagu Narva, kus Eesti keelt piisavalt oskavate töötajate leidmine ei pruugi anda konkurentsieelist. Tunnistan, et see on tõesti probleem, kuid esiteks ei saa üksikute seal asuvate kaubanduskeskuste põhjal kujundada kogu riigi majandust puudutavaid otsuseid ning teiseks pole ma kindel, kas need keelenõuded tegelikkuses on Narva piirkonnas kaasa toonud soovitud tulemuse. Võib-olla aitaks kümbluslik lähenemine keeleoskust parandada ka seal.

Teen ettepaneku seoses keeleseadusega: sätestame selgemalt, et kui töötaja tööülesanded ei hõlma tarbija teenindamist, teabe edastamist ega tööohutuse eest vastutamist, siis töötajale eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded ei kohaldu. Seaduse kohaldajatele/järelevalvajatele tuleks aga soovitada mõistlikkust. Muuseas, pakuksime tööd ka kõigile neile riigiametnikele, kes täna on seotud keelenõuete kontrollimisega Eesti poodides.