Sõidab ja saastab, järelikult maksab

Kuigi valitsuse heaks kiidetud mootorsõidukitele kehtestatav keskkonnalõiv ning raskeveokitelt kogutav teekasutusmaks on meetmetena suunatud teenima kaht üllast eesmärki – säästlik keskkonnahoid ja parem teehoid –, vajaksid need efektiivsemaks toimimiseks detailsemat läbimõtlemist. 

Mootorsõidukite keskkonnalõivu, mida laiemas kõnepruugis tuntakse  rohkem automaksuna, hakatakse sisse nõudma sõidukite esmaregistreerimisel või Eestis juba registreeritud sõiduki esimesel omanikuvahetusel. Ühekordse sissemakse alusel keskkonnale negatiivsete mõjude põhjustamise indulgentsi ostnud inimese edasist keskkonnasäästlikku käitumist need 150–160 eurot ei mõjuta. Euroopa riikide aastatepikkune kogemus näitab, et mootorsõidukite kasutuspõhine maksustamine, kas siis aja- või kilomeetripõhise arvestuse järgi, on osutunud efektiivsemaks, sest sunnib autojuhte tegema igapäevaseid valikuid ja tegelikust vajadusest lähtuvaid otsuseid, kui palju nad oma mootorsõidukeid kasutavad.

Tööstuse kõrval on just transpordivahendite osakaal mürgiste peenosakeste õhkupaiskamisel märkimisväärne. Heitgaasid ja teetolm võtavad Eestis enneaegu elu kuni kuuesajalt inimeselt aastas. Seda on kuus korda rohkem kui iga-aastaseid liiklussurmasid. Valitsuskabineti liikmel peaks tal neid numbreid vaadates tuluke peas põlema lööma.

Kuigi raskeveokitele kehtestatav teekasutustasu hakatakse arvestama ajapõhise teekasutuse järgi, puudutab see vaid 37 000 veokit, mis moodustab vaevalt viis protsenti 759 000 liiklusregistris aktiivse registrikandega mootorsõidukist. Seega ei puuduta sisseseatav teekasutustasu enamikku meie teedel vuravaid sõidukeid, mis sarnaselt raskeveokitega kulutavad teede pinnakatet ja saastavad õhku. Kõik need sõidukid kasutavad meie ühist avalikku ressurssi, mille korrashoid ja taastamine maksab palju raha.

Suuremat lohutust ei paku ka teadmine, et uue korra alusel hakatakse teetasu sisse kasseerima ka Eestit transiidina läbivatelt välismaal registreeritud veoautodelt, mis seni ei maksta Eestis ei raskeveokimaksu ega pruugi siinset kütust. Selliseid veokeid on majandusministeeriumi andmetel umbes 450 päevas, mistõttu kujuneb tulu sealt laekuvast teetasust tagasihoidlikuks. 

Riiklikku järelevalvet teekasutustasu maksmise üle teostab politsei- ja piirivalveamet ning maksu- ja tolliamet. Kuna riik ei ole esialgu kavandanud teetasude maksmise järelvalve organiseerimisel kasutada automaatset numbrituvastust ega muid infotehnoloogilisi lahendusi, siis näen kohe suuri probleeme kavandatava maksu laekumisel. Ilma tõhusa elektroonilise järelvalveta võib laekuvast tulust saamata jääda kuni 40% maksetest.

Kaaluda võis keskkonnalõivu ja teekasutustasude ühildamist viisil, et teekasutuse ja õhusaastamise eest tasutaks põhimõttel “Kes sõidab, see maksab, ning kes saastab, see maksab”. Kahe eesmärgi ühe meetme alla viimine ning sellega seotud teenindava infotehnoloogilise platvormi loomine võimaldaks ühist järelevalvet ning oleks praegu kavandatud lahendustega võrreldes oluliselt efektiivsem ja tulutoovam.