Hei, sõbrad, kas me oleme midagi maha maganud?

08. aprill 2017, 09:00
President Kersti Kaljulaid tunnistab, et on väga väikese riskitaluvusega investor
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170408/NEWS/170409740/AR/0/Kersti-Kaljulaid.jpg

President Kersti Kaljulaid pooldab riigiettevõtete julget börsileviimist ja on kõhklematult Eesti Energia vähemusosaluse erastamise poolt.

Saite presidendiks erakordselt keerulisel ajal. Ühelt poolt sõnal ei ole enam seda kaalu, mis tal on olnud – teiselt poolt tuleb sõnu valida iseäranis suure hoolega. Olete öelnud, et sõna on see, mis teil on. Kuivõrd peate oma mõtteid tõlkima, et võite neid välja öelda presidendina?

Ei peagi tõlkima. Tunnen ennast üsna sama vabalt nagu varem – sõnastades neid küsimusi, mis tunduvad mulle olulised. Loomulikult on mul arvamusi palju rohkemate ühiskonnaelu nähtuste kohta, kui ma neid täna väljendan. Aga kui ma juba otsustan midagi ütelda, siis ma ütlen – loodetavasti nii arusaadavas sõnastuses, et ei ole vaja tõlkida. Seni on see õnnestunud.

Olete ennast maailmavaate poolest määratlenud liberaalse konservatiivina. Mõningates tõlgendustes võib liberaalsust ja konservatiivsust pidada vastanditeks või isegi teineteist välistavateks terminiteks. Mida see täpsemalt tähendab: liberaalne konservatiiv?

Konservatiiv olen ma nii palju, et mulle meeldib loogiline areng, mulle ei meeldi revolutsioonid. Ma arvan, et ühiskonna tervisele on kasulik järkjärguline kohandumine muutuvate oludega. Aga see tähendab head ettenägemisvõimet, sest samaksjäämine tähendab ju väga kiiret muutumist. Ma olen liberaalne sotsiaalsetes küsimustes.

Teie esimest presidendikõnet vabariigi aastapäeval kuulati erakordse tähelepanuga. Kuivõrd kuulasite seda kokku pannes teiste nõuandeid, kuivõrd ütlesite: ei, jääb nii?

See oli minu kirjutatud kõne. Ma kuulasin nõuandeid siis, kui minu lähedased inimesed siin, presidendi kantseleis, või mujal ei saanud aru, mida ma tahtsin öelda. Parandasin lihtsalt sõnastust ja lauseehitust.

Tagantjärele tundub, et sellest kõnest lendu läinud komberuumi mõiste oleks siiski ehk väärinud täpsemat määratlust. Kas tahaksite nüüd täpsemalt sõnastada, mis sellesse kuulub ja mis mitte?

Aga selles kõnes ma ütlesingi: ega me ei ole Eesti asja ajamise masinad. Meid on 1,3 miljonit inimest ja me kõik sisustame seda komberuumi. Meil on selles suuri ühisosi, mida me kõik tajume. Komberuum muutub ka ajas. Kui me mõtleme kas või nutiseadmete kasutamise kultuurile – ka see on komberuumi osa. Me sisustame seda komberuumi iga päev ise kõik koos. Ta kujunebki meie kõikide arvamusest. See on üdini demokraatlik mõiste.

Põhjus, miks ma küsin, on tõsisasi, et see mõiste tõmmati kiiresti poliitilisele liistule. Eriti altilt hakkas komberuumi sõna enda huvides kasutama teie kunagine koduerakond IRL. Kuivõrd olete rahul selle tõlgendusega, kuivõrd tunnete veel lähedust IRLiga?

Ma ei ole isegi märganud seda. Seda sõna kasutavad välja paljud inimesed eri kontekstides. Ma arvan, et see on tegelikult hea. Oleme saanud veel ühe mõiste, millega sisustada seda, mis meie peas ja meeltes toimub – seda, milles oleme sarnased ja milles suudame väga hästi kokku leppida. Üks mõtteliin minu kõnes, mis sai Tallinnas vähe tähelepanu, aga maal väga palju, oli kohaliku kogukonna ja kohaliku omavalitsuse komme teha koostööd. Ka see on oluline osa meie komberuumist. See on meie loomulik olemise viis. Kohalikud omavalitsused lasevad kohalikel kogukondadel kujundada sellist Eestit, mis sobib sellele kogukonnale. Aga kombed ühes kogukonnas, ühes omavalitsuses võivad olla hoopis teistsugused kui mõnes teises – kogukonnad on väga erinevad.

Veel korra maailmavaate juurde. Kutsusite viimati korrale EKRE-lase Martin Helme. Kust jookseb see piir, kus teie konservatiivsus lõpeb ja EKRE oma algab?

Selle konkreetse juhtumi puhul häiris mind võimude lahususe põhimõttele langenud vari. Minu konservatiivsus ei kirjuta Martin Helmele ette, kui konservatiivne ehk viisakas võiks tema olla oma sõnades – see on tema südametunnistuse küsimus. Mulle on väga oluline, et püsiks võimude lahusus, nagu seda näeb ette meie põhiseadus. Meil on väga hea põhiseadus. Meil ei ole tekkinud probleeme demokraatia ja vabadustega 25 aasta jooksul. Olen väga konservatiivne seda tasakaalu muutma.

Välispress püüab teilt kui Venemaa naabruses asuva pisiriigi presidendilt kätte saada hirmuemotsiooni – ja ei saa. Mida aga saab, on pealkirjas sõnad „Ma ei karda“. Kust jookseb inimeste hirmude mõistmise ja julgeolekupoliitiliste sõnumite positiivsust sisendava sõnastamise tasakaal?

Välispressi are-you-afraid-küsimustel ei ole midagi pistmist inimeste hirmudega. Siin on tegemist nende valearusaamaga, et meie inimesed kardavad hirmsasti. Mina näen seda, et Eesti inimesed saavad aru, mida NATO teeb ja miks ta seda teeb – ja tunnevad ennast turvaliselt, kaitstuna. Mind häirib väga, kui välispress püüab jätta muljet, et me mõtleme siin iga päev hirmsast tuleviku lõpust, selmet keskenduda näiteks mõtlemisele, kuidas välja pääseda keskmise sissetuleku lõksust, kuidas oma digikuvandit paremini ära kasutada. Aga kui me paneme käe südamele ja oleme iseenda vastu ausad, siis tegelikult tegeleme ju iga päev oma tulevikuga, mitte nende hirmudega. Me tõesti ei karda, ja meil ei olegi põhjust karta. See ongi see sõnum, mida ma olen välismeediale edastanud.

Ikkagi, järjest rohkem mõjutab meid see, mis toimub mujal, ja järjest vähem see, mida me ise teeme. Me ei uskunud, et Trump saab presidendiks, aga ta sai. Me ei uskunud, et tuleb Brexit, aga sellele on sisse antud täiskäik. Millel põhineb meie vaimne võimekus ajalooliselt keerulises olukorras iseendaks jääda, oma huvisid hästi kaitsta? Mis on see vaimne põhi, millele toetuda?

Haridus. See on üks väga tugev trump, mis meil on. Meie ühtluskool on rahvuslik väärtus, mida tuleb kindlasti hoida. Teine: meil on harjumus perekondadena, kogukondadena mõelda ümbritsevast maailmast. Paljude jõukate Lääne-Euroopa riikide kodanikud on saanud paarkümmend aastat üldse mitte mõelda ümbritsevast maailmast ja sellest, kuidas kindlustada oma tulevikku. Neil on kujunenud mulje, et riik on võtnud vastutuse – et kui nad jäävad tööta, siis  saavad kindlasti tuge; riik vastutab nende vanaduspõlve eest, ja inimeste asi on olnud ainult makse maksta. Me teeme küll nalja selle üle, et eestlane muretseb, aga see on praeguses olukorras meie tugevus: me ei ole kunagi lakanud muretsemast selle pärast, mis meie ümber toimub. Ja selle pärast oleme adekvaatsed ühiskonnana reageerima sellele, mis meie ümber toimub. Just see hoiabki ära selle, et kaotaksime pea ja hakkaksime kartma. Suur osa neist protsessidest, mida me näeme, on olnud seotud nimelt pea kaotusega.

Mida saavad riik ja ettevõtjad teha, et Brexit ei tähendaks üksnes muret, vaid ka näiteks majanduslikku kasu?

Meil on suurepärane e-riigi kontseptsioon. Me saame väga palju teha selleks, et meie äripartnerid Suurbritannias mõistaksid, et nad saavad jääda Euroopa ettevõttena Euroopasse, olles Eesti e-residendid ja asutades oma ettevõtte siin. Suur osa igapäevasest majandustegevusest on ju geograafiast lahti seotud. E-residentsus on meie unikaalne globaalne konkurentsieelis. Ma olen kogu aeg kuulunud nende hulka, kes ütlevad, et Suurbritannia ei lähe Euroopast ära – ta lahkub küll Euroopa Liidust, mis on kahetsusväärne, sest eriti majandusküsimustes on ta meiega samameelne riik. Aga seda tihedamini peame nüüd koostööd tegema teiste meiega samameelsete, vabakaubandusele orienteeritud riikidega.

Äripäev soovitab ühtelugu riigiettevõtete erastamist, sest usub, et üldjuhul toimetab eraomanik paremini ja on rohkem tulemustele orienteeritud kui riik. Missugune on teie seisukoht riigiettevõtete erastamise küsimuses? Missugused riigiettevõtted võiks börsile tuua?

Minu meelest võiksime meile Eesti sajandaks sünnipäevaks kinkida korraliku toimiva börsi. Kindlasti saakski seda teha nii, et tooksime vähemasti riigiettevõtete vähemusosalused julgesti börsile. Vähemusosaluste börsile toomine ei vähenda võimalust riigiettevõtete kaudu vajaduse korral realiseerida poliitilisi otsuseid, ettevõtte aktsia hind börsil siis lihtsalt arvestab nende otsustega. Siis ei oleks meil vaja nimetamiskomiteesid, automaatselt on tagatud nende ettevõtete läbipaistvus börsi reeglitele vastavalt ja me saaksime lahti arvamusest, et riigiettevõte on alati halvasti juhitud – mida ma muide ei jaga. Riigiettevõtete vähemusosaluse börsileviimisega tekiks meie pensionifondidel võimalus investeerida Eestis asuvatesse ettevõtetesse. Kui börsil oleks rohkem riigiettevõtteid, tuleksid sinna kalastama ka eraettevõtted, sest börsil oleks rohkem likviidsust.

Palun nimetage mõni konkreetne riigiettevõte, mille võiks börsile tuua ja mida ei ole praegu valitsuse riigiettevõtete börsiletoomise kavas.

Aga miks mitte – Eesti Energia! Suur osa ettevõttest jääks küll endiselt riigi kätte. Iga ettevõte peab paratamatult kaasama turult raha oma investeeringute katmiseks, ja seda peab tegema ka Eesti Energia. Nii jaguneksid riskid aktsionäride vahel ühtlasemalt. Riigiettevõtete vähemusosaluse börsileviimine oleks oluline täiendus meie majandusruumis.

Eleringi juht Taavi Veskimägi on pikki aastaid kõnelenud vajadusest Eesti lahti siduda Venemaa energiasüsteemist. Sellega tegeleb omal aeglasevõitu moel kogu Euroopa Liit. Mida saame meie siin kohe ise selles küsimuses ära teha?

See on teema, mida ma olen valitsusega palju arutanud. Balti riigid saavad selleks, et ühineda Lääne-Euroopa energiasüsteemiga, teha investeeringuid sellesse, et olla võimeline n-ö saartalitlema. See tähendab, et me saame kolmekesi, ühtse energiaruumina hakkama, st suudame hoida süsteemis sagedust kolme Balti riigi peale. See võimekus tuleb meil igal juhul tagada. Sellega saab kiiresti edasi minna, sest Euroopast on võimalik saada raha selliste projektide elluviimiseks veel isegi praeguses finantsperspektiivis.

Parasjagu käib pingeline vaidlus valitsuse ja keskpanga vahel eelarve tasakaalu pärast. Missugune on teie seisukoht selles küsimuses?

Mina kuulun ka nende hulka, kellele on eelarve tasakaal alati olnud oluline. Mul on moraalne probleem sellega, kui eelnevad valitsused on kogunud reserve ja siis – olukorras, kus majanduskriisi ei ole – hakkame me rohkem raha kulutama. Kui on poliitiline tahe rohkem raha kulutada, siis teeksin ma seda ainult projektivõlakirjade kaudu, sest siis ei jää see eelarvele n-ö baasi sisse. See on variant juhul, kui me oleme otsustanud, et meil on vaja eelarve tasakaalu rikkuda.

Aga selleks on vaja põhjust! Meil ei ole praegu seda põhjust. Majandus on lõpuks ometi käima saadud. Eesti on küll olnud üks aeglasemaid majanduskriisist taastujaid, aga kas seda probleemi saab lahendada nii, et laseme riigieelarve tasakaalust välja? Ma ei näe ühtegi head argumenti, miks me peaksime eelarve tasakaalu reeglit rikkuma.

Kas Eesti riik peaks laenu võtma, ja kui peaks, siis mille tarvis tuleks laenuraha kasutada?

Miks ta peaks laenu võtma? Me oleme saanud Euroopa Liidu tuge ja abi väga olulisel määral. Me oleme saanud opereerida ja investeerida suuremate mahtudega, kui meie enda orgaanilise kasvu baasilt oleks olnud võimalik. Kui nüüd Euroopa Liidu tugi järsult väheneb ja me võtame siis laenu – palun vaadake, mis juhtus Hispaanias, kui nad 2004 avastasid, et on rikkamad, kui arvasid, sest lihtsalt palju vaeseid tuli Euroopa Liitu juurde. Nad püüdsid meeleheitlikult hoida kulutamise taset, peaasjalikult ehitussektoris. Nad investeerisid täiesti mõttetult. Tulemus oli uus majanduskrahh.

Kui nüüd Euroopa raha väheneb, ei tohi me ühelgi juhul hakata seda laenurahaga asendama. Me peame tõsiselt mõtlema, kas meil on vaja säilitada neid võimekusi, mida me oleme Euroopa Liidu rahaga tekitanud. Kas meil on vaja ettevõtluse tugisüsteemi praegusel kujul – see maksab 15 protsenti meie ravikindlustuse eelarvest – kui Euroopa Liit ei aita meil seda enam üleval pidada?

Meil on 35protsendise maksukoormusega riik. Kui me tahame ka kõik need kulutused enda eelarvesse üle võtta, mis on seni tehtud Euroopa Liidu rahaga, siis jõuame väga kiiresti 40protsendise maksukoormuseni. Kõike ei saa! Ei saa toimivat ühtluskooli, head sotsiaalsüsteemi, kulukat ettevõtluse arendamise süsteemi – ja 35protsendist maksukoormust. Ükski riik ei ole seda suutnud.

Saite presidendiks viisil, nagu vabas Eestis pole varem presidendiks saadud. Pahameelt oli palju. Ometi pole teist saanud portselankuju kaminasimsil. Kuivõrd on see olnud teadlik valik kujundada oma ajaloolist rolli, kuivõrd isiksuse läbisäramine rollist?

Ma ei taha siin Kadriorus viis aastat lihtsalt niisama istuda. Võib-olla on kõige täpsem sõnastada seda ühiskonna konsultandi rollina. Kui ma näen kusagil murekohti, siis ma tulen ja küsin: hei, sõbrad, kas me oleme midagi maha maganud? Olen rääkinud tööandjatega: me näeme, kuidas töö olemus muutub – hommikul oled tööandja, õhtul oled töövõtja, vahepeal müüd kellelegi oma voodit –, aga kogu see mudel seal ümber on endiselt industriaalne: pensioniraha kogumine, sotsiaalkulutused – palkade pealt tuleb jõgi, mis voolab riigieelarvesse. Aga olukord on muutunud ja nüüd tuleb hakata lendama lillelt lillele, et maksutulu korjata – ja muundada see jõeks, mis aitab ühiskonnal endiselt oma põhifunktsioone täita. Kas me selle peale oleme mõelnud? See riik, kes esimesena ära tabab, kuidas tulla toime uue olukorraga – näiteks sellega, et inimene töötab ühe aasta jooksul võib-olla neljas-viies riigis –, on võitja. Tabame ära ja teeme ruttu! Me oleme ju nii pisikesed ja meil on digitaalne ühiskond, meil on suured eelised käes, et 21. sajandil edukad olla, kasutagem neid.

Ikkagi, presidendil on Eestis võimu vähe. Olen nõus nendega, kelle meelest teie näol läks kaduma suurepärane peaministrimaterjal. Öelge ausalt, kas teil Kadriorus natuke igav ei ole?

Ma olen töötanud 12 aastat Euroopa Liidu institutsioonides. Olen harjunud sellega, et peab väga kaua rääkima ja selgitama, enne kui sõnadel on reaalne mõju ja tulevad muutused ja otsused. Aga ma olen näinud, et nad tulevad. Ma olen kannatlik selgitama, aga ma ei loobu küsimast.

Te ilmselt ei pidanud mõtlema nagu Toomas Hendrik Ilves, et tulete vähese võimu ja vaesusega sarnaneva elu peale. Olete vaba Eesti majanduslikult kõige paremini kindlustatud president. Hoiate oma vara eri varaklassides: teile kuulub kinnisvara, investeerite väärtpaberitesse, osalete ettevõtluses. Palun, sõnastage see põhimõte, mille järgi ise teete majanduslikke otsuseid.

Ma olen suure säästmiskalduvusega inimene ja sellest on tekkinud minu materiaalne vabadus. Olen tahtnud, et minu kulutamispoliitika tagaks mulle võimalikult pikaajalise vabaduse. Sellepärast on mul tõesti suured säästud. Ma ei ole muutnud oma tarbimisharjumusi selle pärast, et ma töötasin 12 aastat Euroopa Liidus. Mul on palju lapsi, ma pean mõtlema sellele, et saaksin aidata ka neid. Kinnisvara on tüüpiline pikaajaline investeering, mis pealegi meie piirkonnas on olnud väga hea tootlusega. Intresse ei maksta praegu kuskil hästi; võlakiri on hea lihtne instrument, mille pärast ei pea liiga palju pead vaevama, kaotuserisk on ka suhteliselt väike. Ettevõtluses olen ma passiivne ja väikese osalusega investor ja investeering ei ole olnud minu jaoks nii suur, et ma ei saaks seda kaotada. Ma tõepoolest mõtlen sellele, kuidas ma oma raha paigutan. Mõtlen alati sellele, et minu teenitud ressurss aitaks ka minu järglasi – et nemad oleksid oma valikutes nii vabad, kui see on vähegi võimalik. Ma olen alati teinud tööd selleks, et endale oma lapsi lubada.

Kui Eesti ajakirjandus kirjutas, et te saate Euroopa kontrollikojast ligi 12 000eurost üleminekutoetust, siis te ei kommenteerinud seda poole sõnagagi. Miks? Jah, see oli avalik info, kuid ometi polnud see laiale avalikkusele varem niimoodi teada ja see tekitas ikkagi küsimusi.

Sest see ongi avalik info. See on Euroopa Liidu reeglitest tulenev tasu. Kõik minu kolleegid on sellist tasu saanud. See, millal seda tasu saadakse ja millal hakatakse tasu suurust vähendama, on kõigile täpselt ühesugune. Sellepärast oligi õige, et seda kommenteeris Euroopa kontrollikoja pressiosakond.

Investeerimisteadmisi omandatakse innuga, mida Eestis pole varem nähtud. Mis nõu annaksite neile noortele investoritele, kelle silm särab rikkakssaamise järele?

Ei olegi ainult noored! Investeerimisteadmiste vastu on tekkinud huvi ka paljudel keskealistel inimestel, ka vanematel. Paljudel inimestel on säästud ja hoiusega ei võimalik teenida mitte mingisugust intressi. Soovitus? Ärge kunagi võtke riske, mida te ei suuda taluda. Ärge kunagi investeerige raha, mida te ei saa kaotada. Mina olen näiteks väga väikese riskitaluvusega investor. Inimene peab ise enda ees aus olema. Mitte kunagi ei tohi minna tootlust taga ajama endale aru andmata, missugused on kaasnevad riskid. Osake ära tunda püramiidskeeme, osake ära tunda skeeme, millel ei saa olla pikka elu. Ärge olge kärsitud. See võib võtta aastaid, enne kui investeeringutest on tulu tunda. Varaklassidesse sisenemine ja neist väljumine on seotud kuludega, liiga kiired muutused võivad tootluse ära süüa.

Mida soovitaksite õppida noortel inimestel, kes tahavad edukad olla, eelkõige ehk isegi majanduslikult?

Ärge palun valige kerget matemaatikaeksamit gümnaasiumi lõpueksamiks. Kui jätate matemaatika kõrvale liiga vara, siis välistate enda jaoks pooled elukutsed. Sellele rongile on raske uuesti ronida. Humanitaarpööret jõuab alati sooritada, aga reaalpööre on keeruline, kui olete juba sellelt rongilt maha astunud. Teiseks: see, mida me saame noortele õpetada, on eelkõige oskus õppida ja mõista. Me ei tea, mida on neil viie, kümne, viieteistkümne aasta pärast tööturul vaja. Ei ole mingit lootust, et ühekordse pika stuudiumi läbimisega saab hakkama pensionini välja. Inimesed saavad järjest enam valida oma huvidele vastavaid mõnekuulisi kursusi, ja niimoodi see jääbki.

Missugusena näete ajakirjanduse rolli nn tõejärgsel, sotsiaalmeedias levivate libauudiste ajastul?

Õigem on vist rääkida faktijärgsest ühiskonnast, tõdesid võibki olla mitu. Me kõik, nii ajakirjanikud kui ka teised ühiskonna liikmed, peaksime endale võtma aega mõista, mida meile öeldakse. Ja kui tuleb mõni uudis võib-olla mitte nii usaldusväärsest allikast, siis tuleks mõelda, miks ta tuli, kellele on see kasulik. Rääkimine ja selgitamine on ainus, mis aitab.

Missugune paistab teile Eesti ajakirjandus? Missugust nõu tahaksite Eesti ajakirjanikele anda?

Mul on väga raske anda ajakirjandusele nõu, sest ma ei ole kunagi ajakirjanduses toimetanud. Aga mu meelest on igas ametis tähtis jääda iseenda ees ausaks. Iga päev. Kogu aeg. Mulle meeldib, kui ilmub pikki arvamusartikleid, mis on hästi tasakaalus, ja avaldatakse eri poolte seisukohti. Sellist meediat ma tarvitan ja ma olen nõus selle eest maksma. Pikaajalises perspektiivis maksab usaldusväärsus.

Intervjuu on tehtud neljapäeval, 6. aprillil (toim)

Reedel avaldas president seisukoha öösel toimunud USA raketirünnaku kohta Süüria Assadi režiimi vastu.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    07. April 2017, 15:12
    Otsi:

    Ava täpsem otsing