Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki

Eesti majanduspoliitika üheks alustalaks on taasiseseisvumisest alates olnud tasakaalus eelarve. Arusaamisele, et eelarve tasakaal on Eesti jaoks ülimalt oluline põhimõte, jõuti aruteludes, mis algasid juba enne Eesti taasiseseisvumist. Mõistan, et nii mõnigi valitsusliige oma nooruse tõttu neid arutelusid ei mäleta, mistõttu kordaksin lühidalt need põhjused üle.

Eelarve puudujääk ehk siis olukord, kus kulud on tuludest suuremad, tähendab, et puudu jääv summa tuleb laenata või tuleb kasutada varasematel aastatel kogutud reserve. Laen tuleb alati tagasi maksta, ka riikidel. Kuigi vahepealsetel aastatel tundus, et saab ka laenud korstnasse kirjutada, on nüüdseks selgunud, et päris nii ikka ei saa. Nimetaks siin Küprost, Portugali, Hispaaniat ja Kreekat. Laenates elatakse alati tuleviku arvelt, emotsionaalselt väljendudes laste arvelt.

Põhjus on lihtne: laen tuleb tagasi maksta, mida suurem on võla tase, seda rohkem kulub tagasimakseteks ja intressideks maksudega kogutud raha. See tähendab, et muudeks kulutusteks jääb võimalusi väiksemaks. Kui just makse ei tõsta. Tõsiasi on aga see, et maksud pärsivad majanduskasvu ehk heaolu suurenemist.

Laen iseenestest ei ole halb. Ka pered ja ettevõtted võtavad laene. Kuid alati on küsimus, mis on laenamise põhjus. Laenamine on põhjendatud juhul, kui saadud raha kulutatakse viisil, mis tulevikus tähendab kas väiksemaid kulutusi või suuremaid tulusid. Täpselt nii nagu mõtleb ettevõtja, enne kui otsustab investeeringuks laenu võtta.

Riik peab laenamise juures vaatama ka suuremat pilti. Olukorras, kus tootmisvõimsusi napib, toob lisaraha majanduses kaasa üksnes hinnatõusu. Eesti teab oma kogemusest, mida see tähendab. Buumi tipus jõudsime seisu, kus hinnatõusuga pöördvõrdeliselt langes ehituse kvaliteet. Me mäletame, millega see lõppes: majanduskriisiga. Tihtipeale kiputakse unustama, et tootmisvõimalusi ei määra üksnes masinad ja seadmed – neid saab tõesti üldjuhul juurde osta –, tootmisvõimaluste olulisimaks piiriks on töötajad. Aga tööealiste arv on Eestis languses, täiendavate inimeste palkamist piiravad nende ebapiisavad oskused, mida ei saa kiiresti omandada. Küsige ettevõtjailt, mis on suurim probleem tootmise kasvatamisel. Nad vastavad, et kvalifitseeritud töötajate puudus.

Eestil on lähiaastail kasutada mitusada miljonit eurot ELi eelarvest, mis üpris tõenäoliselt toob kaasa ka mõõduka hinnatõusu kiirenemise. Kui me nüüd hakkaksime samal ajal ulatuslikult laenama, et investeeringute mahtu oluliselt enam suurendada, siis jõuame kiiresti seisu, kus meil lihtsalt ei ole töötegijaid, kes need ehitused korralikult ja kvaliteetselt ära teevad vaatamata sellele, et hakkame praegusest oluliselt kõrgemat hinda maksma. Tänapäeval ei ole tee-ehitus labidaga mulla viskamine, see nõuab päris korralikke teadmisi ja oskusi, ning selliste oskustega tööta inimesi Eestis kuigi palju ei ole.

Laenamine ei ole patt. Aga seda tuleb teha kaalutletult. Nii riikide kui ka inimeste puhul on täheldatud, et lihtsalt ja odavalt saadud laen tekitab kiusatuse veelgi laenata. Mõelge neile kahjuks liialt paljudele juhtudele, kus väikse korteri asemel osteti suur, tagasihoidliku auto asemel liisiti suurem ja uhkem, võib-olla isegi kaks, elamine sisustati kõige moodsama mööbliga ning lõpuks mindi laenurahaga soojale maale puhkama. Tagasi tulles selgus, et tuli mitu aastat toituda makaronidest. Sellised laenamisega hoogu minekud on omased ka riikidele, kuigi tuleb tunnistada, et Kreeka näide on viimastel aastatel selliste riikide ridu kõvasti vähendanud. Aga kiusatus püsib.

Laenamisega saab majandust ergutada, kuid seda tuleb teha arukalt. Just eeltoodud põhjustel. Seetõttu on olemas ka eelarve struktuurse tasakaalu mõiste – see arvestabki majandusolusid. Kui kehvadel aegadel võib teatud ulatuses minna eelarvega nominaalselt miinusesse, siis headel aegadel tuleb saavutada eelarves ülejääk. Hälbimise lubatav ulatus sõltub majanduse seisust: väga kehvadel aegadel on võimalik suurem nominaalne miinus kui mõõdukalt kehvadel aegadel. Just sellise põhimõttena on Eesti seadustes juba praegu kirjas: struktuurselt ehk majandusolusid arvestavalt peab eelarve olema tasakaalus või ülejäägis. Nüüd tahab valitsus minna eelarvega struktuursesse miinusesse ehk ajada tulud ja kulud tasakaalust rohkem välja kui majandusolud seda lubaksid.

Alati ei ole suudetud eelarvet tasakaalus hoida – eelkõige on põhjuseks see, et majandusolusid on keeruline prognoosida, eriti kui muutused majanduses on järsud. Kuid viimastel aastatel on riigieelarve olnud struktuurselt ülejäägis, seda isegi kui nominaalselt on oldud puudujäägis. Viimast täiesti põhjendatult: majanduskasv on olnud võimalikust madalam.

Võtmetähtsusega on siin sõna „võimalik“. Me võime tahta, et Eesti majandus kasvaks 10% aastas, kuid see pole pikaajaliselt võimalik. Isegi 5% oleks praegu ohutu üksnes siis, kui see kasv saavutataks olulise ja järsu tootlikkuse suurendamise teel. Infrastruktuuri ehituse järsk suurendamine seda ei too, see on võimalik üksnes ettevõtetes tehtavate investeeringute ja tootmismuudatuste järel.

Aga tuleks tagasi eelarve tasakaalu juurde. Eelarve puudujääk ei tähenda alati laenamist, puudujääki võib katta ka reservidega. Pere-eelarve mõistes siis säästudega. Üpris kummastav oli kuulda rahandusministrit teatamast, et kui raha jääb ühel aastal üle, siis tuleb see järgmisel aastal ära kulutada. Tark oleks see raha siiski säästa, sest majandusolud võivad muutuda halvemaks ja säästudes võib olla üpris palju abi. Seda kinnitab ka Eesti enda kogemus 2009. aastast.

Tõsiste majanduskriiside puhul ei ole väikeriigil võimalik laenata, seda isegi kõrgete intressidega. Just see, et Eestil olid reservid ja aastatepikkune praktika ja tahe hoida eelarvet tasakaalus või ülejäägis, eristas meid Lätist, kus polnud reserve ja kus isegi majandusbuumi ajal tehti puudujäägiga eelarveid. Tulemus: Läti pidi pöörduma abi saamiseks IMFi poole, majanduses tehtud kärped olid oluliselt karmimad kui Eestis ning seetõttu tuli ka kosumine mõnevõrra hiljem. Kuigi meil räägitakse, et Lätis on parem, võiks seda paremust siis võrrelda palga- ja pensionitasemete alusel.

Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki. Kui mingid vead (uljas laenamine ja eelarvepuudujääk) on meil seni tegemata, ei tähenda see, et peaksime need kindlasti järele proovima. Eestis on tehtud minevikus vigu, nendestki tuleks õppida. Meil tuleb olla eelarvepoliitikas tasakaalukad, sest ajad on maailmas ebastabiilsed.

Jätame suuremad laenamisvõimalused ajaks, mil Eestil pole enam kasutada suuri ELi rahalisi vahendeid. Kogume ja säilitame kogutud reserve, sest kunagi pole teada, millal neid hädasti vaja on. Arvestagem ka sellega, et enne põhimõtteliste muudatuste tegemist – aga eelarve tasakaalu põhimõttest loobumine seda on – oleks aus ja õige seda teemat rahvaga põhjalikult arutada, kas või riigikogu valimiste eel. Praegu pole valitsusel eelarvepõhimõtete muutmiseks õiget põhjust ega volitust.