Peletislik panditulumaks

Soome rahvusvaheline kontsern on juba 1990ndate lõpus teinud suure investeeringu ja toonud osa tootmist Eestisse. Kontsern on võtnud kodupangalt, näiteks Nordealt investeerimis- ja käibelaenu. Laenu tagatiseks on tavapäraselt kontserni kogu vara, muu hulgas hüpoteek Eesti tütre kinnistutel, kommertspant ja osaluste pandid Eestis. Käivad läbirääkimised Poolas tehase ostmiseks ja Nordea investeerimislaenu pikendamiseks aastani 2022. Tehinguni tahetakse jõuda pärast suvepuhkusi, millalgi 2017 varasügisel.

See näide on tüüpolukord rahvusvahelises äris ja Eestist võib leida kümneid taolisi investeeringuid. Meie avatud majandus, selge ja lihtne maksukeskkond ning skeemivaba asjaajamine on seni julgustanud Eestisse investeerima.

Kuni lavale astub Eesti uus valitsus ja lauale pannakse tulumaksuseaduse muutmise eelnõu.

Muudatuse eesmärk on mõistetav – tahetakse piirata ajatatud tulumaksusüsteemi kurjasti kasutamist ja maksustada varjatult, laenuna vormistatud kasumi maksmist. Arusaamatul põhjusel ja hooletu kergusega on aga laenuga võrdsustatud ema- ja sõsarettevõtja „laenu tagamine ja muu majanduslikult samaväärne tehing“.

Eelnõu järgi tuleb tagatise andmine deklareerida järgmisel kuul ja järgmise kuu 10. kuupäevaks tuleb maksta 25% panditulumaksu tagatissummalt (küllap see võrdub tagatud kohustuste summaga), millest võib maha arvata maksumaksjasse tehtud omakapitali sissemaksed ja maksumaksja võetud laenud. Kui tagatis antakse kuni 2 aastaks, makstakse tulumaks tagasi, pikema tagatise pealt makstud maks jääb riigile. Kui maksumaksja laenukohustused vähenevad, tuleb vist järgmisel kuul pandimaksu juurde maksta. Eelnõus on tagatistega seonduv üsna ebamäärane, seletuskirjas pole tagatiste maksustamisest ridagi.

Meie näites tähendab see muudatus, et Eestis asuva kontserni varasid enam sisuliselt tagatisena kasutada ei saa. Isegi kui pandisummasid vähendada Eesti tütresse tehtud investeeringute ja tütre võetud laenudeni (ja selleks suurte kuludega muuta notariaalseid hüpoteegi ja kommertspandilepinguid), muutub Eesti tütre finantsjuhtimine žongleerimiseks. Praktiline lahendus on vähemtähtsad kontserni liikmed tagatispaketist välja jätta.

Aga mis siis, kui tegemist on olulise osaga kontsernist, eeldatavalt Eesti mõistes suure investeeringuga?

Kontsernilaenude pikendamine ja muude tingimuste regulaarne ajakohastamine on väga tavapärane. Tulumaksuseaduse muudatused ei sea löögi alla üksnes tulevasi investeeringuid, vaid tekitavad peavalu kõigile Eestiga seotud rahvusvahelistele kontsernidele, kes tänaseks heauskselt laenu võtnud. Võib vaid ette kujutada, millise segaduse tagatistelt panditulumaksu nõudmine nende jaoks kaasa toob. Soovi Eestisse investeerida see vaevalt suurendab.

Ja ega kohalike ettevõtjategi elu saa kergem olema. Uue äriprojekti rahastamiseks küsib ka kohalik pank tagatiseks kontserni varasid – näiteks hüpoteeki aastate eest laenuga soetatud tütarühingute kinnistutele, mille väärtus on nüüdseks tublisti kasvanud. Pantimise eesmärgiks ei ole kasumi varjatud jaotamine, vaid rahastajate kaitsmine tütarde tühjaks kantimise eest ja tagatisvara väärtuse säilitamine. Kuigi emaettevõtja tütardest kapitali välja ei vii, hakkavad tütred riigi plaani realiseerumisel maksma panditulumaksu. Ilmselt nii mõnigi kohalik ettevõtja mõtleb järele, kas järgmine projekt arendada Eestis või kolida mõne lähinaabri juurde.