Kelle taskusse peab kasum minema?

Eredam näide sellise majanduse pankrotist on NSVL, kus riik võttis kogu kasumi endale ja siis jagas seda lähtudes ainuomaniku ehk kompartei huvidest, mitte aga majanduslikest kaalutlustest või siirast soovist parandada töötajate heaolu.

Olen ametiühinguliidriga ühel meelel ka selles, et eestlane peab töötama 20 aastat rohkem, et teiste riikide töötajatega palgavahe tasa teha. Seda ei saa aga meie süüks panna, see ongi sotsialismilt kapitalismile ülemineku hind.

Büroomaailma aktsionär on 36 protsendiga Mauri Lahdenperä, kellel on analoogne firma Soomes, mida Mauri ja tema eelkäijad on ehitanud 60 aastat. Nende aastate jooksul on nad järjekindlalt investeerinud tootmiskinnisvarasse ja masinatesse ning suurendanud palka oma töötajatele.  Eesti firmade omanikud ja juhid on sarnast teed käinud nüüdseks 25 aastat. Pakun välja, et Soome palkade tasemele jõuame 35 aasta pärast.

Väide „Produktiivsus võib olla 85% Soome või Rootsi töötajate omast, aga palgad on 40%, võib-olla 50%“ on kindlasti mõningate Eesti firmade puhul tõene, kuid eks omanik ise teab, millega riskib. Töötasu alla oma ala keskmist hoida on vägagi riskantne – mõne aja möödudes on kollektiivis alles alamotiveeritud ja madala produktiivsusega inimesed, firma kasum hakkab langema ning varsti ei ole omanikulgi enam midagi taskusse pista.

Väide „Kasumist peaks minema 50% palkadeks ja 50% peaks investeerima firmasse tagasi“ kõlab ikka väga asjatundmatult ja provotseerivalt. Naaberriikidest lähtuv konkurents tööjõu pärast võib tingida seda, et kogu kasum tuleb suunata palkadeks. Konkreetses majandusharus valitsev konkurents võib põhjustada kogu kasumi suunamist investeeringuteks ja palkade madalal hoidmine on ainuõige tee firma jätkusuutlikkuse seisukohalt, lõpuks võidavad nii töötajad kui omanikud.

Ei saa  ette kirjutada seadust, milleks või kellega tuleb omanikul kasumit jagada. Töötajatega on sõlmitud töövõtulepingud, kus on näha, kuidas käib töö tasustamine. Moraalitsemine teemal, et omanik ei jaga kasumit, on kohatu ja ainus tee selle „ebaõigluse“ ületamiseks on hakata ise ettevõtjaks ja omanikuna lahkeks kasumi jagajaks.