Macroni plaan võiks Eestit huvitada

Tema osutatud probleemid nii Prantsusmaa kui ka Euroopa Liidu majanduses on aga selgemast selgemad: võrreldes 2000. aasta tasemega on tööstustoodang kasvanud ainult Saksamaal, samas kui enamik võlgnikriike eesotsas Itaalia ja Kreekaga toodavad üle neljandiku vähem kui aastatuhande alguses. Prantsusmaa jääb selles arvestuses „üle keskmise“ kategooriasse ligikaudu 90% tootmismahuga võrreldes 17 aasta taguse ajaga. Samal ajal on enamiku eurotsooni riikide SKT kasvanud, Prantsusmaal näiteks 1,4 triljonilt 2000. aastal 2,4 triljonile 2016. aastal. Sellest veelgi kiiremini on aga kasvanud riigivõlg, Prantsusmaal näiteks 0,8 triljonilt sajandi alguses 2,1 triljonile nüüd.

Probleemide süvapõhjus on varasema kõrge inflatsiooni traditsiooni edasielamises Prantsusmaal, Itaalias, Kreekas, Hispaanias, Portugalis ja veel paljudes riikides, kus seetõttu on ka eurotsooniga ühinemise järel pidevalt palku tõstetud ja jõutud aina konkurentsivõimetumasse olukorda, sest rahvusvaluutade tingimustes palkadega koos kasvanud inflatsiooni ei ole euroalal esinenud ja nende riikide kaubad on eksportturgudele liiga kalliks muutunud. Ehk teisisõnu, enne euro kasutusele võttu suutis Fiat konkureerida näiteks Opeliga just seetõttu, et liir odavnes, sellega koos ka Itaalia tööjõukulud ja summas ka autod ise välisturgudel, mis kompenseeris mõnetise allajäämise kvaliteedis.

Süsteem oli üsna lollikindel: kui Fiatil läks hästi, kasvasid ka Itaalia keskpanga reservid ja liir püsis; kui aga nõudlus puudus ja  läks halvasti, siis liir odavnes, sellega koos ka kaupade hinnad välisvaluutas ja eksport muutus taas kergemaks. Saksamaa majandusele mõjus „ujuvkursi“ kasutamine teistpidiselt, mida edukamad olid autotootjad, seda rohkem kogunes reserve, sellega koos kasvas marga kurss, tööjõukulud ja auto hind ning aina raskem oli eksportida.

Loomulikult olid just sakslased ühed peamised ühisraha eest võitlejad, sest euro saabudes kirjeldatud kompensatsiooniprotsess riikide kaupa kadus ja asendus summaarse tasakaalustumisega: ehk kuni Saksamaa ekspordi kasv ja valuutasäästud oli proportsioonis teiste riikide ekspordi kahanemise ja võla kasvuga, püsis euro kurss stabiilne ja Itaalia või Kreeka toodangu omahind ei saagi pideva palgasurve all turgudele vajaliku tasemeni langeda. Euroopa Keskpank on selle protsessi peamine finantseerija, andes kasvavaid laene kärbuva väliskaubandusega riikide erapankadele ja nende riikide võlakirjade ostuprogrammidega.

Ehk teisisõnu, kui euro pidi tooma konkurentsivõime, siis tõi ta seda ainult Saksamaale, teistele tõi ta jäiga valuutasüsteemi, mis on küll turvaline hoiustele ja inflatsioonile, kuid ei võimalda kuidagi pidada konkurentsivõitlust ujuvate valuutadega Aasia riikidega. Saksamaa  on kokkuleppel võlgnikriikide ja Euroopa Keskpangaga selle mudeli välja arendanud ja kõik pooled on sellega rahul: üks saab nõrkemiseni toota ja säästa, teised laenata ja tarbida, kolmas tunda end olulise osalisena laenude abil süsteemi stabiliseerides.

Olulist rolli mängivad mudelis ka Aasia riikide (eelkõige Hiina) keskpangad, kes absorbeerivad Euroopa Keskpanga poolt värskelt trükitud eurod oma reservidesse ja hoiavad sellega ära inflatsiooni Euroopas. Kui Hiina huvi eurot reservidesse kaasata aga lõpeb, järgneb kiire inflatsioonifaas, sest vahetuskurssi toetavat traditsioonilist eksporti on aina vähem. Just selle musta stsenaariumi ennetamine oleks üheks Macroni pakutud reformide põhjuseks ja väheseid aspekte, milles sakslased temaga ühishuve omavad.

Ei saa öelda, et Prantsusmaal, kus tööjõukulud on maailma mõistes konkurentsivõimetud, oleks euro kasutamine senisel kujul mingi meelakkumine. Pigem on see lõputu väljakutse jääda ellu aina kahaneva erasektori ja aina kasvavate kuludega avaliku sektori tingimustes. Mida aasta edasi, seda sügavamale võlakeerisesse Itaalia-Prantsusmaa-Kreeka jõuavad, sest katavad oma kahanevast ekspordist puudu jäävaid tulusid aina uute laenudega.

Seega selleks, et euro võiks jääda, tuleb leida viis, kuidas tagada konkurentsivõimetute majanduste liigsete kulude väljalaskmine, kui inflatsioonihooba ei ole. Paraku järgneks laenusõltuvuses liikmesriikidele edasist laenamist piiravate reformide või toetuste kadumisel majanduslik pohmell ja vaevalt keegi sellega lepib enne, kui muud võimalust enam pole.

Loomulikult on ka Euroopa Keskpank igati Macroni pakutud reformiideede vastu: milleks neile vähem tähtsust ja ebameeldiv laenude tagasinõudmise töö. Nn Hansa ja Pariisi-Firenze rahaliidu ideed on enne ka õhus olnud, aga ühel juhul on puudu maksja ja teisel juhul kapitali tootlikkus. Ideed, et prantslased peaks rohkem ja odavamalt töötama ja sakslased investeeringute kaudu kulutama, on suurt Euroopa majanduspilti vaadates täiesti teadusega kooskõlas, paraku ei vaata valija suurt pilti ega analüüsi olusid teaduse põhjal.

Emmanuel Macron on seda süsteemset probleemi selgelt tähtsustanud, öeldes, et valida on reformide ja Frexiti vahel (või siis oodata euro hukkumist). Lahendusena näeb Macron vajadust luua ühisel eelarvel põhinev liit või siis asuda varakult tegema ettevalmistusi eurotsooni lagunemiseks.

Kuidas tal õnnestub oma ettepanekutele kuulajaid leida, on iseküsimus, on ju tema vastu nii Saksamaa võlgnikriigid, Euroopa Keskpankade Süsteem, toetustest elavad ettevõtjad ja erasektori kõrval aina kasvavad ametnikeread liikmesriikides.

Eesti poolt jääb Macronile aga palju jaksu soovida, sest meile tähendaks tema poliitika õnnestumine tihedamat integratsiooni, aga vähem subsiidiume ja laenutagasimakseid Kreeka eest.